pühapäev, 3. detsember 2017

"Children of the Fall" (2016)

Ma olen üldiselt see, kes ärgitab inimesi mitte ärrituma õudusfilmitegelaste rumaluse peale, kuna "sa ju ei tea, kuidas sa ise sellises olukorras käituksid", aga "Allakäigu lapsed" ajas mu tõesti vihast punaseks, sest ma tean väga kindlalt, et mina EI LONGIKS MÖÖDA HOOVI RINGI, SAMAL AJAL KUI PÜSSIGA MÕRVAR MIND TAGA AJAB! Umbes samasugune emotsioon võtab kokku mu tunded terve filmi vältel. Nojah, natuke andis tõesti juurde, et peategelase (ehk essentsiaalselt final girli) perekonnanimi oli Strodensky, mida ta sujuvalt Strode'iks lühendas, aga ära mängi oma õnnega, filmiraisk, üks "Halloweeni" reference sind juba nii naljalt ei päästa!

Selle filmi kohta reaalselt ei ole netis korralikke pilte, nii et leppige selle igava seepiatoonilise kaadriga filmi peategelasest (ja mõelge, mis te selle naise vanuseks pakuksite)

Sisututvustuse vehin maha Filmiveebist, sest ise ma sellele aega kulutada ei viitsi, aga filmist rääkimiseks on see siiski eluliselt oluline:
1970ndate alguses saabub Iisraeli oma juudi juuri avastama nooruke Rachel. Temast saab kibbutzi vabatahtlik. Paraku selgub õige pea, et teda ei võetagi vastu kui kauaoodatud sugulast ja Yom Kippuri ehk lepituspäeva eelõhtul juhtub midagi sellist, mis annab sellele Iisraeli kõige tähtsamale pühale hoopis teise tähenduse… Tugeva sotsiaalkriitilise alltekstiga film osutab sügavatele haavadele ja vastuoludele juudiriigi rahva teadvuses. Sellesama rahva teadvuses, keda on ikka ja jälle rõhutud ning kes pole leidnud oma posttraumaatilisele stressile muud ravi, kui vastata samaga – vägivallaga.
Huvitavaks teeb asja see, et kogu lugu on vormistatud slasherina. Väga veider kombo, ma tean, kuid seep see filmi tõmbenumber ongi. Kõlab kui üsna absurdne kontseptsioon, aga nüüd linateost näinuna saan kinnitada, et tegemist on tõepoolest (kui kogu kultuuriline pask taust välja jätta) puhtakujulise 80ndate stiilis lõikumisfilmiga. Algul tundus see päris vahva, sest slasher on teadupärast väljasurev õudusfilmižanr, mida nüüdisajal kahjuks küllalt harva kohata võib, kuid kui ühel hetkel aru sain, et maha pole viksitud mitte ainult vorm (= loomingulised surmad), vaid ka tolleaegsete õudukate igasugune loogika eiramine, sitt näitlemine ja aeg-ajalt lausa puhtakujuline idiootsus, kadus rõõm mu näolt nagu slasherid sel sajandil mainstream-kinost.

Mis puutub ebaloogilisusse, võib alustada sellest, et 20ndates peategelane ei näe välja päevagi noorem kui mu ema (ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole ma enam päris 12-aastane), ja lõpetada näiteks sellega, et mõrvar, kellel polnud vähimatki võimalust näha ega teada, kuhu final girl peitunud on, otsustab oma kõhutunde (?) põhjal pidada sellesama peidukoha kõrval paariminutiline kõne, teadmata, kas seal üldse keegi on. Närvi ajab, noh, kui vaatajat niimoodi idiootidena koheldakse.

Pilt Michael Ironside'ist, sest ta oli filmi ainuke sümpaatne tegelane (kes mängis kusjuures sama rolli nagu see lumelabidaga vanamees esimeses "Home Alone'is")

Ma saan aru, et taheti 80ndate stiilis õudukat teha, aga ega see mingi "Hatchet" ole, et tolle aja rumalusi spoofida. Ikkagi tõsine film ja see slasheri aspekt on ainult backdrop põhjapanevamale sõnumile. Nii et ei aita sugugi kaasa, et tegelased täielikud debiilikud on. Kui te tõesti tahate näidata, kuidas peategelane napilt legaalsele süütukesele kutile kanepit peale surub, siis vabandust väga, aga ärge lootkegi, et ma talle pärast kaasa hakkan tundma. Või miks üldse kaasa tundma, kui ta isegi ei saa viga ‒ news flash, see, et su särk on verine, ei tähenda, et sa haavatud oled ja lonkama pead!

Kui tahta detailidesse minna, jagub neid tardsusi küll ja veel: kuidas nuga haavast välja tõmmata, kuidas mingi täiesti tömbi esemega kedagi pussitada, kui hästi noad lennata oskavad jnejne. Ja kui keegi tapjat kohe ära ei arvanud (sest tegemist peaks olema whodunit'iga), siis tasuks ilmselt... ee, rohkem filme vaadata?

Kindlasti kõige rumalam film, mida ma PÖFFil näinud olen. Enamasti on PÖFFil vähemalt kunstiline rämps ‒ no selline, et saad aru, et ongi tahetud täpselt sellist filmi teha, lihtsalt lavastaja arusaam kunstist on umbes "näitame poolteist tundi, kuidas värv kuivab" või "teeme filmi hästi segaseks, siis tundub nagu oleks intellektuaalne värk". "Children of the Fall" on lihtsalt kogemata väga rumalalt välja kukkunud, sealjuures on see aga kirjeldatud kunstifilmidest märkimisväärselt huvitavam ja vaatajasõbralikum. Ühtlasi on tegemist ühe kõige 80ndatelikuma uue slasheriga, mida ma näinud olen, nii et omad plusspunktid teenib film ka selle eest.

Demonstratsioon filmi 80ndatelikkusest ‒ straight outta "Reede 13 osa 2"

"Revenge" (2017)

Kuigi muidu ei või tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" programmiga läbinisti rahule jääda (khm, "Poolkuu"), leidub seal siiski ka tõelisi täistabamusi. Üks neist on prantslaste "Kättemaks" – puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Revenge" on äärmiselt verine ja brutaalne teos.

Filmi peaosas on imeilus ja antud teoses räigelt üleseksualiseeritud Matilda Lutz, kes viimati kesises õudusfilmis "Ringid" üles astus ja seal kahtluse õhku jättis, kas ta õigupoolest näidelda oskab. "Kättemaksuga" on kõhklus aga pühitud, kuna Lutzi roll pealtnäha naiivse kaunitarina (kusjuures nimi on Jennifer, just nagu "Ma sülitan su hauale" peategelaselgi) muutub kiiresti vingeks ja ägedaks osatäitmiseks, millele tahaks tänapäeva ühiskond ilmselt feminismitempli peale lüüa. Nagu kommenteeris üks valjuhäälne pöffihunt filmi ajal tagareast: "Nüüd läheb Ramboks ära."

Kuigi siin-seal leidub loogikavigu (tegelane kaotab verd vähemalt kaks korda rohkem kui inimkehas olema peaks, ja jääb elama), on neid üldiselt raske pahaks panna, kuna kui jõhkrusega niimoodi üle võlli minnakse, siis miks ei võiks samasugust alternatiivloogikat ka realistlikkuse juures rakendada. "Kättemaksu"-maailmas mõjub kõik toimuv igatahes usutavalt ning kuna tegevustik pole nii depressiivrealistlik nagu teiste rape & revenge filmide puhul, pole üleliia mõtet ka realismi taga ajada. Selles mõttes on tegemist ikka isevärki teosega, et "Day of the Womani" või "Last House on the Lefti" stiilis ängi "Revenge" ei paku – ikka puhas action. Sisu on mainitud alamžanrile kohaselt ränk ja õudne, kuid vormilt on "Kättemaks" valdavalt meelelahutuslik.

pühapäev, 26. november 2017

"The Crescent" (2017)

Nagu korralikule õudusfilmifännile kohane, olen suurema osa oma tänavusest PÖFFi menüüst valinud just "Öiste värinate" programmist. Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") sobib programmi nimega suurepäraselt, ehkki värinad pole tingitud eeskätt sellest, et filmis oleks midagi õudset, vaid füüsilisest ebamugavusest, mida film vaatajale lahkelt pakub. Ma olen oma elu jooksul näinud ligi 2000 teost, aga mitte kunagi varem pole ma kinosaalis pidanud tundma sellist piina ja ängistust.

"Poolkuu" teeb haiget. Ainuüksi mõte, et inimesed, kes on selle 99-minutilise teose kokku klopsinud, on arvanud, et see film kõlbab kusagilgi näitamiseks, rääkimata siis ühest Euroopa mainekamast filmifestivalist, on liiga absurdne, et suudaks seda haarata. Kuidas, lihtsalt KUIDAS, suutis lavastaja Seth A. Smith lõpp-produkti nähes öelda, et "jah, see on täpselt see, mida ma tahtsin, jätamegi nii". Ma rõhutan – tegemist on 99-minutilise filmiga! Kui kestusaeg oleks umbes 80 minutit ja film ikkagi samamoodi veniks, võiks ju aru saada, et on üritatud vägisi täispika filmi mahtu täis saada, aga siin sellist õigustust pole. Arusaam, et kõik, mis ekraanil toimub, on sinna jõudnud täiesti tahtlikult ja teadlikult, teeb vaatajana lihtsalt haiget.

Tegelikult on "Poolkuu" taga üks võrdlemisi nutikas lugu, millesarnaseid kohtame sageli iseseisvalt vändatud lühifilmides. Niisiis tundub igati loogiline, et lavastaja varasemat filmograafiat piiludes sealt täispikki teoseid ei leia. See ei seleta aga muidugi tõika, miks Seth A. Smith oma vaatajaid nii jubedalt vihkab, sest andekat ideed saab kahtlemata serveerida ka ilma pidevate merekaadrite, kajakate, trippy'de maalide, koduvideote ja mis kõige tähtsam, vaataja piinamiseta. Eks see ole teistele õpetuseks, et nii juhtubki, kui kamp amatööre, kellel napib raha, kogemusi ning õigupoolest ka oskusi ja ideid, otsustab tavapärase veerandtunnise lühifilmi asemel täispika linateose vändata, taipamata sinna sealjuures sisu lisada.

Poolkuu-meetod ehk "kuidas täita filmi kestusaega, kui ideid ja raha pole"

Kusjuures filmi eestikeelsel pealkirjal pole teose sisuga vähimatki seost. Kaaslane sosistas enne linastuse algust, et kui "Poolkuu" räägib libahuntidest, teeb ta kiirelt vehkat, kuid tagantjärele oleks üks korralik libahundifilm märksa rohkem huvi pakkunud kui sisutu kunstifilm ema ja lapse suvalisest ringiuitamisest. Kunstifilm on see aga sõna otseses mõttes – peategelase maaliteosed hõivavad filmis täiesti põhjendamatult palju ekraaniaega, paisates jälle õhku küsimuse, et kes kurat kõik need dekoratsioonstseenid heaks kiitis. Algul on värvide segamist täitsa kena vaadata, kuid kui ühel hetkel aru saad, et üksluine visuaalporno ongi filmi õnnestunuim osa, kisub meel üpris mõruks. Ma olen kindel, et lavastaja kunstiandele on ka kohasemaid väljundeid kui täispikk õudusfilm.

Kusjuures õudusfilmina on teos kohati isegi peaaegu adekvaatne – ja ma ei pea sedapuhku silmas, et kõnealune film on nõnda halb, et lausa õudne hakkab (kuigi ka see pole tõest kaugel). Filmi esimeses pooles, mil vaataja veel kindlalt ei tea, et tegijad on hõivatud rohkem maalikunsti promomise kui publiku hirmutamisega, on nii mõnigi klassikalist sorti atmosfääriline hirmustseen, mis teose tegevuspaika, üksikut mereäärset majakest arvestades võrdlemisi efektsena mõjub. Kahjuks lörtsitakse seegi aspekt kiiresti ära, kuna vaataja saab varem või hiljem aru, et hirmutamisel pole mingit tegelikku väljundit, ning kõik, mida filmil pakkuda on, ongi plärisev uksekell ja pahaendelised merekaadrid.

Loodan, et film satub näiteks produtsent Roger Cormani kätte, kes lõikab selle natuke konkreetsemaks ringi, paneb pealkirjaks "Sea Zombies" ja laseb seda SyFyl telefilmina kedrata. Praegusel kujul on "Poolkuu" vaatamiskõlbmatu.

Peategelase murelik näoilme kattub vaataja omaga  "kas lavastaja vaimne tervis on ikka päris korras?"

reede, 24. november 2017

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.


Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

pühapäev, 19. november 2017

"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)