laupäev, 13. veebruar 2016

"Cabin Fever" (2016)

Kui mõne aasta eest kuulsin, et Eli Rothi debüütfilm uusversiooni saab, olin ausalt öeldes suhteliselt hämmeldunud. Esiteks ei ole 2002. aasta veel piisavalt kaugel minevikus, et tollane toodang suuremal määral ajale jalgu oleks jäänud, ja teiseks polnud originaalfilm sugugi nii edukas, et selle edu peal eriliste pingutusteta liugu võiks lasta. Sellegipoolest polnud ma kuigivõrd negatiivselt meelestatud, kuna Roth kiitis isiklikult uue filmi heaks ning asus tööle produtsendina. Lisaks ei avaldanud originaal mulle nii tugevat muljet, et selle suhtes kuidagi kaitsev või ettevaatlik olema pidanuks. Vähemalt nii ma arvasin.

Seega paningi täna ilma erilisi ootusi või lootusi omamata uue "Cabin Feveri" mängima ning tundsin, kuidas iga mööduva hetkega mu enesetunne aina halvemaks muutub. Ja asi polnud selles, et oleksin samastunud tegelaste ahastavate kannatustega ‒ ahastav oli hoopis see film, mida vaatama pidin. Tehnilisel teostusel pole väga vigagi, film näeb oma eelarve kohta täitsa korralik välja, aga see kõik on mingil arusaamatul põhjusel nii hingetu, et paistab lihtsalt vaataja mõnitamisena. Mul ei ole midagi selle vastu, kui filmi tegelased on debiilikud, kuna slasherites enamasti nii ju ongi, kuid see ei tähenda, et nende käitumises absoluutselt mingisugust loogikat või realismi peituma ei peaks ‒ uue "Cabin Feveri" karaktereid alaarenenud idiootideks nimetada oleks ilmselgelt liiga leebe. Film oli kestnud vaevalt 10 minutit, kui juba mõtlesin, et "mida kuradit te teete?", pidades sealjuures silmas mitte ainult tegelasi, vaid ka filmi lavastajat ja kogu ülejäänud võttemeeskonda. Oleks "Cabin Fever" juba eos halva ideena tundunud, poleks ma tulemuse peale ilmselt isegi eriti kuri, aga raisatud potentsiaali on hoopis kurvem näha. Näiteks gore on siin praktiliselt perfektne ja nii mõnigi stseen oleks õige teostuse korral tõsiselt äge, kuid see on suhteliselt ebaoluline, kui kogu ülejäänud film täiesti suvaliselt ja tundetult kokku klopsitud on. Lisaks kõigele on kõnealune teos ka häirivalt seksistlik, kujutades oma naistegelasi eranditult iseloomutute lihatükkidena. Ma tean, et uus "Cabin Fever" on ehitatud täpselt sama stsenaariumi peale nagu Rothi originaal, nii et vahe ei tohiks tegelikult ju eriti tuntav olla, aga sellegipoolest on absoluutselt iga element, mis 2002. aastal töötas, siin paigast ära. Ma ei oska täpselt öelda, miks see nii on, aga tänavune "Cabin Fever" on totaalne katastroof. Peavalu garanteeritud!

2015. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

AASTA PARIM ÕUDUSFILM



"The Final Girls"

Olen PG-13 reitinguga õudukate osas alati skeptiline olnud, aga "The Final Girlsi" puhul jään kriitikaga tagasihoidlikuks ‒ hea slasher on hea ka ilma ojadena voolava vereta. Metaõudukad on reeglina minu žanrisisesed lemmikud ning kui need veel 80ndate lõikumisfilmidele (eelkõige "Reede 13" seeriale) viitavad, on hea ajaviide praktiliselt garanteeritud. Mis siinpuhul jõhkruse ja tooruse vallas puudu jääb, tehakse kenasti tasa korralikult kirjutatud karakteritega, kelle käekäik vaatajale ootamatult palju korda läheb ‒ filmis on õudusfilmi kohta äraütlemata palju südant. Poleks osanud iial arvata, et mõni slasher mul silma märjaks võib võtta.



SUURIM ÜLLATAJA



"The Canal"

Viimasel HÕFFil nähtud "Kanali" suhtes puudusid mul igasugused ootused ‒ mingil arusaamatul põhjusel pole see film kuskilt erilist tagasisidet saanud. Oleksin ilmselt isegi "Kanali" huviorbiidilt pääsema lasknud, kui HÕFF seda üllatuslikult hirmsat teost oma suurde saali toonud poleks. Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Aasta õudseima filmi kategooriat mu valikus hetkel veel pole, aga "The Canal" pretendeeriks sellele tiitlile küll. Üllatus missugune!



PARIM KINOLEVIFILM



"The Green Inferno"

"The Green Inferno" pole tingimata parim õudusfilm, mida 2015. aasta jooksul Eesti kinodes näha sai (seda otsides tasuks vaadata pigem "It Followsi" suunas), aga ta on oma natuuri poolest kahtlemata kõige erilisem. Ennekõike seetõttu, et tegu on aastate eest välja surnud kannibaližanri elustamiskatsega ning ainuüksi asjaolu, et seesugust filmi Eesti kinolevi jaoks kõlbulikuks peeti, on küllalt märkimisväärne. Üldiselt ei mõjunud Eli Rothi kauaoodatud tagasitulek nii šokeerivalt, nagu loodetud oli, aga omataoliste teoste seas on "The Green Inferno" selgelt üks säravamaid tükke. Seesuguseid tagasivaateid aja jooksul unustusehõlma vajunud alamžanritele võiks õudukamaastikul hoopis rohkem ette tulla.



PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA




"Deathgasm"

Tänavusel PÖFFil nähtud "Deathgasm" on praktiliselt ideaalne splatter. Kui puhtalt filmina võiks siingi kategoorias "The Final Girls" võidutseda, siis "Deathgasmi" vaatamine annab oluliselt lõbusama elamuse, isegi kui sisu peale erilist rõhku pandud pole. Tavaliselt langevad sedasorti filmid enamvähem ühte auku ning pakuvad vaid ajutist lõbu, aga "Deathgasm" on erakordselt värske ja kõige positiivsemas mõttes sõge andmine. Tegijatepoolne rõõm ja kirg paistab kenasti välja ning huumor, mis suuremas osas metal-muusika austajatele suunatud, on eranditeta tabav. Ühtlasi on tegu ainukese 2015. aasta õudusfilmiga, mida olen näinud rohkem kui ühel korral. Säärast entusiasmi ja energiat tahaks tihemini näha!



PARIM JÄRG



"Sharknado 3: Oh Hell No!"

Kuna 2015. aastal tehti vaid üks film, mis saatis David Hasselhoffi kosmosesse, on selles kategoorias valik lihtne ‒ "Sharknado" kolmas osa on parim nii järje kui ka niisama hullumeelse õuduskomöödiana (ehkki sõna "õudus" tuleks sellise filmi puhul suhteliselt lõdvalt tõlgendada). Kuna "Sharknadot" toodab odavfilmistuudio The Asylum, pole nende pöörastel ideedel mingisuguseid piiranguid ega tsensuuri, nii et realiseerida võib absoluutselt kõike, mis stsenaristidel pähe tuleb, ja see paistab lõpptulemusest hiilgavalt välja. "Sharknado" seeria minetab reeglid, ratsionaalsuse ja loogika ning tulemuseks on midagi ennenägematult lõbusat.



PARIM TELESARI



"Ash vs Evil Dead"

Meie lemmiku mootorsaekäelise kangelase tagasitulekut on oodatud pikki aastaid, nii et siinne võit ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Lõppenud aasta tõstis õudussarjade vallas jällegi lati kõrgemale (pean eelkõige silmas Ryan Murphy "Screams Queensi"), aga nostalgia vastu ei saa ja Ash võtab teenitult oma. Olgugi, et "Ash vs Evil Dead" ei möödunud täielikult ilma mõõnadeta, sisaldas esimene hooaeg tervikuna piisavalt palju ikoonilisi momente, et mu siiras poolehoid ära teenida. Bruce Campbell on tagasi oma klassikalises rollis ja tema iganädalane kohtamine on pikaajalisele fännile tõeline nauding. Nüüd tuleb vaid järgmist hooaega oodata!



PARIM LAVASTAJA



Todd Strauss-Schulson ("The Final Girls")

Võiks ju arvata, et Eli Rothi "Knock Knock" ja "The Green Inferno" tagavad talle ka parima lavastaja tiitli, aga temagi kogemus ei suuda vastu seista Strauss-Schulsoni äraütlemata stiilsele režiile. Filmi esimene pool on visuaalses mõttes küll suhteliselt konventsionaalne, aga lõpuvõitluse lavastajatöö on täiesti fenomenaalne, meenutades korraga nii Argento, Snyderi kui Wrighti õnnestunumaid teoseid ning säilitades sealjuures ikkagi omajagu originaalsust. Võib vaid unistada, et mõnes tõelises 80ndate slasher'is midagi nii ilusat näha saaks. Nüüd tuleb loota, et "The Final Girlsi" edu innustab Strauss-Schulsonit žanrit edaspidigi avastama, kuna temasuguseid visionääre läheb alati tarvis.




PARIM NÄITLEJA



Deanna Dunagan ("The Visit")

Häid kandidaate on palju, aga vaevalt keegi sel aastal parima näitleja tiitlit Dunaganist rohkem väärib. Tema roll Shyamalani "The Visitis" on põhimõtteliselt villain'i oma ja nagu keegi kunagi ütles, on film täpselt nii hea kui tema kurikael. Ja Dunagan on tõesti fantastiline. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, aga Dunagan saab sellega mängleva kergusega hakkama ‒ tema häirivalt realistliku soorituse tõttu olen isegi omaenda vanaema suhtes kergelt kahtlustavaks muutunud. Igatahes on selge, et sellistesse kaugustesse ulatuv variatiivsus nõuab näitlejalt tohutut talenti.



HALVIM ÕUDUSFILM



"Paranormal Activity: The Ghost Dimension"

Juba teist aastat järjest valin halvimaks filmiks kinolevisse pääsenud found footage stiilis üles võetud tondiloo, nii et küllap võib siit nii mõndagi välja lugeda. Olen värisevast käsikaamerast, ebamäärastest kummitustest ning kahe eelnimetatu kombinatsioonist täiesti tüdinenud ega üritagi "Paranähtuste" viiendast sissekandest midagi positiivset leida. See on üdini halb film, mis ei tööta ka kõige primitiivsemal tasemel ega paku midagi uut isegi neile, kel varasemad osad nägemata. Ehmatuskohad ja ööstseenid mõjuvad tüütult, tegelased võltsilt, 3D ebavajalikult ‒ totaalne ebaõnnestumine igal rindel. Ei soovitaks isegi lollidele teismelistele, kes tavaliselt sedasorti filmide peale pöördesse lähevad ja igasuguse väärikuse kaotavad.

pühapäev, 7. veebruar 2016

"The Forest" (2016)

Tänavusele õuduka-aastale äraütlemata kesise stardipaugu andnud "The Forest" on mul praegu, napilt poolteist nädalat peale nägemist, juba praktiliselt ununenud. Kuu aja eest kinodesse jõudnud "Mets" ei ole kahjuks isegi mitte piisavalt halb, et seda kirglikult vihata, pigem lihtsalt täiesti mõttetu. Lisaks sellele, et õudusfaktor, mis võiks ju iseenesest sellise filmi puhul ainsa päästjana funktsioneerida, on sedapuhku täielik null, ei moodusta normaalset tervikut ka teose sisuline pool, mis lonkab oluliselt tugevamini kui Natalie Dormeri kehastatud Jess pärast mitme meetri sügavusse auku kukkumist.

Kui keegi mõne aasta pärast üldse "The Forestit" mäletama peaks, meenutataks seda kindlasti vaid kui üht keskpärast õudukat, kuhu sattunud juhuslikult mängima maailma mõõtu staar Natalie Dormer. Ausalt öeldes kehtib see juba praegugi, kuna vaevalt seesugune teos üldse ilma Dormeri osaluseta kinodesse jõudnud oleks, raha teenimisest rääkimata. Kahjuks pole sel korral isegi Dormeri sõnulseletamatust sarmist suurt abi, kuna puhtalt ebainimlik ilu ei ole millegi niivõrd ordinaarse puhul filmi edasi kandmiseks piisav jõud.

Filmi sisuline ja teostuslik külg käivad tegelikult veidral moel käsikäes: mõlemat võib tingimisi kirjeldada sihitu hulkumisena. Tegelikult ei oskagi päris täpselt öelda, miks "Mets" siis lõppude lõpuks ikkagi nii mõttetult välja on kukkunud ning kelle arvele süü täpsemalt kuulub. Osaliselt on probleem kindlasti selles, et jaapaniteemalisi USA õudukaid sai juba aastaid tagasi toodetud kõrini, nii et 2016. aastal mõjub järjekordne lisandus mõnes mõttes lausa kohatuna, eriti kuna niinimetatud J-horror'i laine (mida paljud õudukafännid põhjusega südamest vihkavad) nüüd ammugi unustusse vajunud on. Samas jõuab vaid paari kuu pärast kinodesse "Rings", järg minu põlvkonna kuulsaimale õudusfilmile, mis samuti nimetatud alamžanri piiridesse mahub, nii et võib-olla lootis "The Forest" selle pealt mingil moel kasu lõigata.

Kuigi ma "Metsa" kellelegi küll otseselt soovitama ei kipu, on see film piisavalt põgus, et mitte oma kestusaja vältel eriti suuri kahjustusi tekitada, nii et miks mitte ta soodsa võimaluse korral ära vaadata, eriti kuna tegu on Dormeri esimese peaosaga. Võimalik muidugi, et film paistab niivõrd lühikesena ainult seetõttu, et lugu jääb võrdlemisi poolikuks ega jõua rahuldava kulminatsioonini – seega kaob mingigi huvitavama sisuliini ootuses ajataju ära mitte üksnes Jessil, vaid ka vaatajal. Igatahes pole lõpptulemus otseselt katastroofiline, olgugi et see õudusfilmina midagi uut pakkuda ei suuda. Enesetapumõtteid tekitab seekordne metsaskäik õnneks ainult tegelastele, mitte kinopublikule.

"Natalie Dormer oma karjäärivalikuid kahetsemas"

"The Boy" (2016) † "Bad Ronald" (1974)

Aeg käib ikka ringiratast ning pole sugugi erakordne, et mõned ideed 42-aastase intervalliga korduvad. Kuna "The Boy" ja "Bad Ronald" on tegelikult esmapilgul kardinaalselt eriilmelised teosed, on neid spoileriteta küllalt keeruline võrrelda, kuna juba ainuüksi ühe sisututvustus reedab ära teise filmi üllatavamad pöörded. Seetõttu soovitan käesolevat arvustust lugeda vaid neil, kel "The Boy" juba nähtud, et mitte oma elamust suuremal määral rikkuda. Mainitud filmi spoileritevaba arvustuse leiab siit.



Kinoleviõudukad on pahatihti äärmiselt vaimuvaesed ega paku lakkamatute ehmatuskohtade kõrval midagi sügavamat, nii et need harvad korrad, kui Eesti kinodesse mõni päriselt hea õudusfilm jõuab, on minu ja eeldatavasti ka paljude teiste õudukafännide jaoks erilisel kohal. Ja "The Boy" on kahtlemata üks nende seast, isegi kui ta algul vaid järjekordse kummitusloona tundub. Õigupoolest töötab see "väikeste ootuste" faktor lõppude lõpuks isegi filmi mõjuvuse kasuks, kuna just pealtnäha sarnaste teoste vaimuvaesus muudab "The Boy" lõpplahenduse nii üllatavaks ja originaalseks.

Nagu öeldud, on "Poiss" oluliselt nauditavam, kui selle sisu kohta eelnevalt võimalikult vähe teada – mina näiteks polnud isegi treilerit näinud ning sain seega filmi jooksul nii mõnegi üllatuse osaliseks, mis tõenäoliselt teistele juba promost tuttavad olid. Tegemist on iselaadi müsteeriumiga, mille mõjuvuse juures mängib tähtsat rolli pidev teadmatustunne ning selle saavutamine on vaatajal igasuguste eelteadmisteta märksa lihtsam. Siiski on filmil varuks nii mõnigi peadpööritav trikk, mida treileris reedetud pole ja mis ka kogenumale filmifriigile paraja üllatusena peaks tulema, nii et vaatamisväärset jagub siin kõigile. Julgeksin "Poisi" oma olemuse poolest paigutada samasse punti "Orphani" ja "The Visitiga", aga ei hakka nende omavahelisi sarnasusi siinkohal pikemalt lahkama – äkki on kellelgi üks eelnimetatutest veel nägemata.

Minu suureks rõõmuks on "Poiss" eelkõige suunatud õudukafännidele ning seda muidugi mõista ainult kõige paremas mõttes. Filmitööstust dikteerib üldiselt ikka kinopublik ning õudusfilmide puhul moodustavad kahjuks enamiku sellest kaheldavate nõudmistega teismelised, kelle ettekujutuses peaks korralik õudukas koosnema ilmselt vaid ehmatuskohtadest ja kurjadest kummitustest. Seepärast ongi "The Boy" laialevi õudukate seas niivõrd teretulnud vaheldus, kuna eelnimetatud kriteeriumeid ootavad kinokülastajad jäävad seekord pika ninaga – "Poiss" on oluliselt tugevam teos, kui keegi üldse eeldada oleks osanud.


Nimelt algab "The Boy" nagu iga teinegi tondilugu ja see ta esmapilgul paistabki olevat – lihtsalt üks järjekordne kummitusfilm. Kuid ainuüksi filmi kontsept teeb teistele omasugustele originaalsuse poolest silmad ette: kaks pururikast pensionäri peavad judinaid tekitava väljanägemisega puunukku oma tulekahjus hukkunud pojaks ning palkavad pahaaimamatu lapsehoidja tema järele valvama. Creepy, eks? Siinkohal tuleks muidugi tervitused saata ka tunamullusele "Annabelle'ile", kuna vaevalt ilma nimetatud filmi rahalise eduta "Poisile" roheline tuli antud oleks. Tegemist on mõistagi kahe eri sorti teosega, mille sisulised sarnasused erilistesse detailidesse ei ulatu, kuid pole kahtlustki, et Hollywoodis on nukuõuduka väntamist märksa lihtsam ratsionaliseerida, kui teine seesugune just üüratul hulgal raha sisse toonud on.

"The Boy" puhul muudab olukorra veelgi pinevamaks asjaolu, et tegevustik leiab aset täielikus eraldatuses, nii et nimetatud lapsehoidja, keda kehastab muuseas "The Walking Deadist" tuntud võluv Lauren Cohan, on enamiku filmi kestusajast nukuga hiiglaslikus majas kahekesi. Ja kes on varem mõnd õudusfilmi näinud, teab isegi, et kurjakuulutava nukuga kahekesi jäämine ei ole kunagi eriti hea mõte, eriti kui tsivilisatsioon mitmete kilomeetrite kaugusele jääb. Atmosfääri osas ei tee "Poiss" samas ära midagi esmaklassilist – õhustik nagu igas teiseski üksildases kummitusmajas.

Hea tahtmise korral võiks muidugi ka nii paljutõotava premise'i raisku lasta ja maitsetu teostusega ära rikkuda, aga "The Boy" seda õnneks ei tee. Hea küll, siiagi on sattunud mõni tegelikult päris ebavajalik ehmatuskoht, kuid need julgen kerge südamega stuudio süüks ajada: tõenäoliselt märkas keegi, et stsenaarium paistab eelpool kirjeldatud teismeliste jaoks liiga intelligentne ning palus paar lihtsakoelisemat jump-scare'i juurde kirjutada. Siiski on napid ehmatuskohad piisavalt hästi teostatud, et mitte tõsisemat pahameelt tekitada, olgugi et kaks dream sequence'i on ilmselge liig ning mõjub niivõrd nutika filmi juures ääretult tobedana.


Ja ongi käes aeg jõuda täiesti jalustrabava pöörde juurde, mis "The Boy" enamvähem kõigist konkurentidest kohe peajagu kõrgemale tõstab. Teame kõik, et tänapäeva õudukamaastikul on slasheritel tõsiseid raskusi kinodesse pääsemisega ning "Poiss" pakub probleemile enneolematult nutika lahenduse: slasheri-faktor muudetakse twist'iks ja filmi reklaamitakse hoopis kummitusfilmina, millesarnased hetkel märksa paremini kaubaks lähevad. Märgin ära, et mul pole olnud senini õnne ühtegi slasherit tõelises kinosaalis näha (HÕFFi siinkohal ei arvesta), nii et minu arvamus võib olla pisut kallutatud, kuid võite vaid kujutleda minu eufooriat sel hetkel, kui mõistsin, et Annabelle on tegelikult Jason Voorhees ja minu silme ees on kõige ehtsam 80ndate stiilis lõikumisfilm, mitte lihtsalt üks järjekordne tondilugu. Selles mõttes võib filmitööstusele ehk isegi tänulik olla: kui slasherite vastu praegu nii ebaõiglaselt intolerantsed poldaks, ei oleks ilmselt keegi sellise twist'i peale tulnudki. Tegu on stsenarist Stacey Meneari esimese tööga, nii et ei saa olla päris kindel, mis ajendil ta niivõrd geniaalse stsenaariumi kokku pani, kuid minu hinnangul saab küll tegu olla vaid kirgliku õudukafänniga, kes otsustas slasheri-puuduse lahendamisele pisut teise nurga alt läheneda ning nüüdseks juba hinge vaakuva žanri twist'i abil kinolinale tagasi aidata. Olen talle ja kogu "The Boy" tiimile igatahes südamest tänulik – ma pole juba pikalt ekraanil toimuva üle niivõrd suurt rõõmu tundnud kui "Poisi" kinoseansi ajal.

Ja slasheri-osa ei ole teostatud sugugi lõdvalt või poolkõvalt, nagu karta võiks: see on puhtavereline 80ndate joones andmine, millega suudetakse nimetatud alamžanri võlud vaid mõne minutiga adekvaatselt kokku võtta ja taasluua. Erilist rõõmu võivad tunda "Friday the 13thi" fännid, kuna kogu twist'i järel aset leidev episood on suuresti just seeria teisest osast inspireeritud, alustades Brahmsi väljanägemisest ja lõpetades sisuliste sarnasustega. Hea tahtmise korral võiks Brahmsist järgmine õudukaikoon saada küll: mask on parajalt meeldejääv ja füüsis piisavalt ähvardav. Võimalused järjeloo jaoks on igatahes olemas, ehkki teist korda midagi niivõrd rabavat korda saata on paras katsumus.

Kuulsin üht sõpra kommenteerimas, et teist sellise lõpuga filmi pole maailmas kunagi tehtud ja olgugi, et sellist sorti väljaütlemised kõlavad reeglina küllalt ignorantsetena, on see siinkohal täiesti tõene. Tänavu on tulemas ka kauaoodatud "The Conjuring 2" ja James Wan paistab olevat vahepealsete aastatega veelgi julgemaks muutunud, nii et ma ei julge veel aasta parima õudusfilmi pärja ennatlikult "The Boy" kaela riputada, kuid kindel on see, et tegemist on ühe viimase aja omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis vähemasti oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks ajaks meelde jääb. Ma ei ole täielikult veendunud, kui hästi ta korduvat vaatamist kannatab, kuna twist'i teadmine võib eelnevalt toimuva salapärasust omajagu õõnestada, aga hea filmiga on tegu sellegipoolest. Mul on alati tore näha, eriti stuudiofilmi puhul, kui fännid prioriteedina kassatulust ettepoole sätitakse, ning see peab "Poisi" puhul täielikult paika.




"Bad Ronald" on üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm, mis vaevalt ilma "The Boy" ilmumiseta kunagi mu huviorbiiti sattunud oleks. Omalaadne on see küll, kahtlemata, kuid teostuslik pool on telefilmile vastavalt võrdlemisi nigel ega paista otseselt millegagi silma, ehkki film pole sugugi mitte halb ega isegi mitte keskpärane, pigem lihtsalt üdini tavaline, alustades režiist ja lõpetades näitlejatöödega. Idee järgi võiks vabalt tegemist olla millegi eriliselt kriipiva ja otseses mõttes õudsega ning kohati on atmosfäär isegi sinna poole teel, aga samal aastal ilmunud "Black Christmas" on tolle aja filmide jaoks minu silmis lati nii kõrgele seadnud, et sellest üle hüpata on paras katsumus. Võimalik muidugi, et korraliku eelarve puhul poleks tulemus perfektsusest kaugel olnud, kuid vähesed rahalised ressursid teevad oma töö ja potentsiaal jääb valdavalt realiseerimata. Pealtnäha on mainitud "tavapärasus" siiski kesises režiis kinni: näiteks atmosfääriga ei paista olevat üldse tööd tehtud.

Kui sisusse süüvida, leiab sarnasusi "The Boyga" hulgi – ehk isegi piisavalt palju, et tänavu ilmunud filmi mingit sorti uusversiooniks või taaskujutamiseks nimetada. Ma ei oleks sugugi šokeeritud, kui keegi "The Boy" meeskonnast mõne aja pärast teataks, et inspiratsiooniks just nimelt "Bad Ronaldit" tarvitati, kuna nii mõnigi sisuline element, mida on raske puhtalt kokkusattumuseks pidada, esineb üksüheselt mõlemas filmis. "Bad Ronald" on vaatajate suhtes muidugi avameelsem ega panusta põrutava twist'i peale, kuid omamoodi "The Boy" eelloona võib seda kohelda küll. Nimelt on "Bad Ronaldi" nimitegelane kiusatud teismeline poiss, kes pärast ühe noore blondi tüdruku tapmist oma maja seinte sisse elama peab kolima, et niiviisi karistusest pääseda. Kui "The Boy" jääb Brahmsi taustaloo osas võrdlemisi napisõnaliseks, siis "Bad Ronald" näitab ilusti, kuidas täpsemalt mitmekorruselise maja seintes liikumine ja teiste elanike spioneerimine välja peaks nägema, ning seda on peale "The Boy" saladuslikkust tõeline lust jälgida. Igatahes paistab Brahmsi näiline teleportatsioonivõime nüüd hoopis realistlikumana.


Kui Ronaldi ema sureb, kolib majja pahaaimamatu pere, mille liikmed küllalt kiiresti aru saavad, et kõik ei ole päris nii, nagu olema peaks. Minu rõõmuks tulevad uued elanikud kohe mõttele, et majas kummitab – täpselt seda sama arvaks ka iga filmivaataja, kes "Bad Ronaldit" ilma eelneva proloogita nägema satuks (ning loomulikult kasutab seda ideed ka "The Boy"). "Bad Ronald" pole küll otseselt meta, kuid on alati tore näha tegelasi, kes elavad maailmas, kus õudusfilmid ja tondilood eksisteerivad. Kusjuures Woodide pereelu nähes meenub esimesena "Poltergeist", ehkki too film ilmus pea kümme aastat hiljem, nii et sarnasus on arvatavasti juhuslik.

Detailipõhiseid paralleele võib leida veelgi, kuid need jätan teiste avastamisrõõmule mõeldes siinkohal mainimata. Pööraksin tähelepanu pigem asjaolule, et Brahmsi perverssus väljendub eelkõige selles, et lapse mõistusega alaarenenud mees jälgib täiskasvanud naist, samas kui Ronald on umbes 18-aastane teismeline, kes armub hinnanguliselt 14-aastasesse tüdrukusse, keda ta kõigi eelduste kohaselt alatasa ka mõnevõrra ebasündsates olukordades näeb. Situatsiooni muudab veelgi veidramaks see, et tegu pole sugugi pere ainukese tütrega, nii et Ronald oleks tahtmise korral võinud vabalt ka omaealisesse tüdrukusse kiinduda. See jääb muidugi vaataja enda otsustada, kumb kahest stsenaariumist hullem või ebainimlikum on.

Nagu öeldud, ei ole "Bad Ronald" midagi väga erilist, isegi kui sisuline pool oma aja kohta täitsa esinduslik on. Julgen eeldada, et Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi ega koperda ekraniseeringu kombel rahaliste puudujääkide taha. "Bad Ronaldit" soovitan vaatamiseks tõesti ainult neile, kes juba varasemast 70ndate õudusega sina peal, kuna võhik vaevalt seda nautida suudaks. Või siis ka neile, kellele "The Boy" kustumatu mulje jättis.