reede, 24. november 2017

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.


Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

pühapäev, 19. november 2017

"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)

reede, 17. november 2017

Õudus PÖFFil

Täna algab Eesti suurim filmifestival ja teist aastat järjest on olemas spetsiaalselt žanrifriikidele kokku pandud programm nimega "Öised värinad". Just nimelt, saate õigesti aru, õudus PÖFFil ei piirdu enam pelgalt kallite piletihindadega ‒ näeb ka tõsiselt ägedaid õudukaid. Ja noh, mis hindadesse puutub, siis viis piletit korraga ostes saab tegelikult jumala okei diili. Tänavune PÖFFi kava, kui uinamuina draamad ja kunstifilmid kõrvale jätta, ei jää kvaliteedilt (ega suuremal määral kvantiteediltki) sugugi alla HÕFFi omale.

Tubli õudukafänni watchlist peaks PÖFFil välja nägema umbes selline:

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")
Minu raudne soovitus kõigile noorteõudukate fännidele. Fantastiliselt värske ja lõbus õuduskomöödia. Võtan kamba sõpru kaasa ja 25. novembril Plazasse!

Soome filmid
Pildil "Saun" ("Sauna")  soomlaste esiõudukas jälle suurel ekraanil
"Valge põhjapõder" ("The White Reindeer")  tõeline klassika
"Kuupaistesonaat" ("Moonlight Sonata")  metsamajaõudukas soomlaste võtmes

Prantsuse film "Kättemaks" ("Revenge")
Nagu üks korralik 70ndate stiilis (ehkki värske väljanägemisega) rape & revenge film olema peab ‒ verine, jõhker ja rõve. Tõeliselt meelelahutuslik ja pingeline vaatamine, mida tasub soovitada võid raudse närvikavaga gorno-fännidele.

Pildil Kanada film "Aplus" ("The Ravenous")  täna õhtul on seanss, kiirustage!
Iisraeli film "Allakäigu lapsed" ("Children of Fall")  slasher, jee
Jaapani film "Vampiirisavi" ("Vampire Clay")
Portugali film "Koerte saar" ("Island of Dogs")

Pildil Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent")  pilet taskus ja ootus suur
Saksa film "Neljal käel" ("Four Hands")
Läti film "Esmasündinu" ("Firstborn")  kohal ka filmi produtsent Q&A sessiooni jaoks
Brasiilia film "Mootorratas" ("Motorrad")

Ja viimaseks Alexandre O. Philippe intrigeeriv dokkfilm "78/52" Hitchcocki "Psühho" (minu lemmikfilmi) kurikuulsa dušistseeni kohta...

Kohtume PÖFFil!

esmaspäev, 6. november 2017

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

esmaspäev, 30. oktoober 2017

"Gerald's Game" (2017)

Stephen King on jälle moes. Augustis kinolevisse paisatud "Tume torn" pidi teenitult rinda pistma nii kriitikute kui vaatajate pahameelega – eks ta üks hingetu käkk ka oli –, aga vaevalt keegi pärast Muschietti hiljutist triumfi, mil nimeks "It", enam eespool mainitud ebaõnnestumist mäletab. Rekordeid purustanud klounifilmi edust tiivustatuna on nüüd publiku ees järjekordne Kingi romaanil põhinev õuduslugu, Netflixi omatoodang "Gerald's Game".

"Geraldi mäng" põhineb 1992. aastal ilmunud Kingi põnevusromaanil, mis on seni kirjaniku nimekamate teoste varju jäänud – eesti keelde seda tänini tõlgitud pole. Selge on aga see, et filmi- ja eelkõige õudusfilmihuvilistele lähevad Kingi haigevõitu fantaasia viljad peale, nii et pole suur üllatus, et nüüd mehe tundmatuma loomingu kallale kiputakse.

"Gerald's Game" pole adaptatsiooniks tegelikult sugugi parim materjal. Teoorias on see lugu naisest, kes üksinda voodi külge aheldatuna oma elu eest võitlema peab, reaalsuses aga pilk surmasuus inimese alateadvusse. Palju on tegelaste sisekõnet, paranoiat ja nägemusi, mälestuste ja reaalsuse vahel pendeldamist, mis kõik raamatulehekülgedelt loetuna hoopis loomulikumana tunduks. Ekraaniteoses, mille lavastanud muide andekas õudusfilmirežissöör Mike Flanagan, puudub samal lool aga õige fookus ja stiil.

Seetõttu ongi "Gerald's Game" paras virvarr. Flanagan, kes sel kümnendil mitu silmapaistvat žanrifilmi on vändanud, tõestab siingi, et suudab meisterlikult õudu ja põnevust luua, kuid pikitult peategelase päikeseliste mälestuste ja absurdikomöödia valda tikkuvate nägemustega pole mehe talendil suuremat efekti. Tõsi küll, parematel hetkedel ei jää film sugugi alla lavastaja mullusele sissetungiõudukale "Hush". Just samasugust konkreetset fookust "Gerald's Game" vajanukski!

Niisiis võib puudujäägid osalt algmaterjali kaela ajada – no kuidas sa teed head ellujäämisõudukat, kui stsenaarium hoopis psühholoogilist draamat nõuab? Tulemuseks keskpärane "ei liha ega kala" põnevik, mil draamana absoluutselt põhjapanevust pole ning trillerina napi tegevustiku tõttu lihtsalt liialt põgusaks jääb. Filmi tõhusaim osa saabubki alles viimases vaatuses, mil kogu psühholoogiline jamps ära lõpetatakse ja reaalne tegevus pihta hakkab.


Ausalt ka – kui esimesed kümmekond minutit välja arvata, ei toimu teoses enne lõppvaatust mitte midagi, mis tegelikkuses sündmustiku kulgu muudaks. Mis pagana ellujäämispõnevik see on, kus peategelane voodis lamab, iseendaga räägib ja vanu aegu meenutab, selle asemel et elu eest võidelda? Mitte et too tegelane kuidagi rumal või saamatu oleks – Jessie, keda kehastab võrratu Carla Gugino, on igati sümpaatne kuju –, vaid sündmustik eeldabki lihtsakoelist lahendust, milleni lõpuks ka jõutakse. Kahjuks eelneb nimetatud lahendusele tunni jagu mõttetut heietamist, mis vaatajat ega tegelasi sugugi targemaks ei tee. Seep see Stephen Kingi eripära õigupoolest ongi, kuigi raamatulehtedelt on säärane heietamine hulga vastuvõetavam.

"Geraldi mängu" ebaõnnestumiseks nimetada oleks aga liialdus. Igati väärikalt ja professionaalselt vändatud tükk, ehkki eelarveliste piirangute tõttu selgelt primitiivsem kui paljud omasugused (mitte et ellujäämis- või sissetungipõnevikud kunagi hiigeleelarvet vajanud oleks, vormiltki ju vähenõudlik žanr). Pigem on alt mindud algmaterjali valikuga – Flanagan oleks võinud vabalt Kingi romaani aluseks võtta ja selle põhjal ägeda trilleri vändata, üks-ühele adaptatsioon pole alati sugugi parim valik.

Parajalt eriilmeline ja meeldejääv tükk on ta sellegipoolest – lihtne vaatamine pealekauba, ehkki sisulisest küljest suhteliselt mõttetu. Vähemasti huumor toimib kenasti ja peategelast kimbutavate nägemuste arengut on huvitav jälgida.


teisipäev, 24. oktoober 2017

"Cult of Chucky" (2017)

"Child's Play" seeria, 80ndate reliikvia, kuulub väheste filmisarjade sekka, mis ligi kolmkümmend aastat ilma uusversioonita vastu on pidanud. Tänada selle eest tuleb meest nimega Don Mancini, kes alates 1988. aastast, mil seeria alguse sai, pingsalt valvanud on, et kurikuulus tapjanukk Chucky valedesse kätesse ei satuks.

Kui esialgu juhtis Mancini Chucky tegemisi vaid stsenaristina, istub nüüd mees juba kolmandat korda ka lavastajatoolil. Ja tuleb üpris kenasti välja, kuna alates 2004. aasta "Chucky pojast" on seeria vaid ülesmäge läinud. Tõsi küll, kinodesse enam ei pääseta ja eelarvedki on napid, kuid ega see tänasel netflixiajastul mingi häbiasi pole – annabki tegijatele suurema vabaduse igasugu hullusteks, mida kinolinal proovida ei söendaks. "Cult of Chucky" läheb selles vabaduses ehk isegi natuke liiga kaugele, kaotades mõneti ära traditsioonilise filmi ülesehituse, kuid vaevalt see seeria fänne eriliselt morjendab.

Nimelt on "Cult of Chucky", seeria seitsmes sissekanne, ennekõike järjelugu või episood filmisarjast. See vast tema suurim nõrkus ongi – eraldiseisva teosena ta tervikut ei moodusta. Iseenesest poleks sellest lugu, kuna viimasel ajal tuginevad kinofilmidki (mõelge näiteks "Näljamängude" viimastele peatükkidele) sarjalikule põhimõttele, kus üks film ei alusta süžeeliine ega ka lõpeta neid, jättes fännid järge ootama, kuid "Chucky" seeriaga on pisut teisiti. Nimelt pole väikese kaliibriga õudusfilmisarja korral sugugi nii kindel, et järg üleüldse tuleb – ning kui tulebki, siis kes teab millal. "Cult of Chucky" jaoks läks aega neli aastat ning vaevalt järgminegi kiiremini valmis saab – seetõttu on ebaviisakas fännidele, kes kaua oodanud, filmi lõppedes sisuliselt tühjad pihud jätta.

Aga olgu, oletame hetkeks, et "Chucky 8" on juba eeltootmisel ning ilmub 2018. aasta oktoobris. Sellisel tingimusel on "Cult of Chucky" üks pagana vinge ja pöörane trip, mis viib Chucky kohtadesse, kus ta veel kunagi käinud pole (seda tegelikult nii otseses kui kaudses mõttes). See on 1988. aastal alanud filmisarja kohta hullumeelselt uuenduslik ja värske, säilitades siiski seeriale omase tunnetuse, õuduse ja koomika suurepärase tasakaalu. Erinevalt näiteks tulevast "Halloweenist" või "Terminaatorist" (peaksid ilmavalgust nägema vastavalt järgmisel ja ülejärgmisel aastal) ei salga "Child's Play" seeria ühtki oma varasemat sissekannet maha – risti vastupidi! Viiteid jagub liialdamata igale osale ning tagasi on ka esimese ja teise filmi peategelane Andy Barclay kunagise lapsnäitleja Alex Vincenti kehastuses. Teist nii tihedalt seotud õudusfrantsiisi pole veel kohata õnnestunud.

Kui "Cult of Chucky" lõppenuks ammendavalt või vähemasti mõõduka cliffhangeriga, poleks mul vaat et midagi kritiseerida. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu seerias, mille keskmes on ropu suuga ja kentsaka väljanägemisega tapjanukk – mida siit ikka peale loominguliste mõrvastseenide, ägedate one-linerite ja hullumeelsete ideede oodata? Sealjuures ollakse eeskujuks otse-videole-žanrifilmidele üleüldiselt – pole tingimata vaja suurt eelarvet ja stuudiot, et midagi vinget teha. Fänni õudukaisu täidab "Cult of Chucky" ära, iseasi kas päris neljaks aastaks...


kolmapäev, 30. august 2017

"Amityville: The Awakening" (2017)

Amityville'i lugu on legendaarne. Jõhkrad mõrvad ja ajaloo üks kajastatumaid kummitamisjuhtumeid on alust andnud tohutule hunnikule õudukaile, mis kõik keerlevad just selle pahaendelise maja ümber. Tõesõna, Amityville'i-nimelisi teoseid on tänaseks kahekümne kanti, üks hullem kui teine. Isegi filmisarja esimene osa, 1979. aastal ilmunud nimekas "The Amityville Horror", on pigem kultuslik kui reaalselt kvaliteetne teos, ehkki oma võlu tal tänini on. Hiljem on seeria, kui 2005. aasta uusversioon välja arvata, mandunud telefilmide tasemele ning asjaolu, et tänavune "Amityville: Kurjuse ärkamine" üldse kinolinal laiutab, on paras üllatus.

Lausa anomaalia, kui aus olla. Nimelt on uut "Amityville'i" korduvalt nii ringi lõigutud, edasi lükatud kui ka ümberfilmitud ja -nimetatud, kuid kolme aastaga see USA kinodesse siiski pääsenud pole. Isegi nüüd, kui "The Awakening" Eesti kinopublikule vabalt kättesaadav on, ootavad ameeriklased teadmatuses uut linastuskuupäeva, mida tõenäoliselt sel aastal (või siis üldse kunagi) ei tule. Nojah, ega nad selle arvelt paljust ilma jää.


Tõsi ta on – uusim osa, sarnaselt eelkäijatega, pole kuigi õnnestunud tükk. Järjega tegelikult tegemist pole, kuigi pealkirja järgi võiks seda ehk reboot'iks pidada; "Amityville: Kurjuse ärkamine" on eraldiseisev lugu, mis leiab lihtsalt aset samas majas, kus Ronald DeFeo jr 1974. aastal oma pere jõhkralt mõrvas. Ses mõttes on uus "Amityville" isegi parajalt nutikas, et tegevustik toimub n-ö päris maailmas – üks tegelastest, klišeelikult tobe õudukafänn Terrence (Thomas Mann), vehib nii "Amityville'i õuduse", selle järje kui ka uusversiooni DVD-dega. Noh, analoogne metavärk nagu Wes Craveni "Uues luupainajas" ("New Nightmare", 1994), aga loomulikult mitte pooltki nii nutikas või läbimõeldud. Pigem ongi uitmõte stiilis "mõtle, kui lahe oleks, kui tegelased Amityville'i majas vana "Amityville'i õudust" vaataksid" pikemalt kaalumata filmi susatud. Pahaks ma seda ei pane, kuid täit potentsiaali antud lähenemise puhul kindlasti kasutatud pole.

Filmi üldjoontes igavalt traditsioonilisele sisule – teate küll, pere kolib vanasse hirmsa väljanägemisega majja, kus kummitab – lisab vürtsi asjaolu, et nõrgim pereliige, paranähtustele vastuvõtlikem tegelane, on sedapuhku kõne- ja liikumisvõimetu James (Cameron Monaghan), mitte mõni väike laps. Kahjuks pole "Kurjuse ärkamine" lugu paralüüsis noormehe ränkraskest võitlusest deemonitega, kes teda painavad; sündmustiku keskmes on hoopis tema kaksikõde Belle (imeilus Bella Thorne) ja James pole oma luukereliku väljanägemisega palju enamat kui tont, keda karta. Kuna erilist sümpaatiat ühegi tegelase vastu ei teki – pereema depressiivsus rajab teed psühhoosile ja mainitud õde pole enamat kui pohhuistlik tiinekatšikk – kutsub õnnetus olukorras James esile pigem ehmatusi ja õudu kui kaastunnet.

Kõigele vaatamata ei hakka film hetkekski otseselt vastu: kui tead, mida vaatama lähed (ja "Amityville'i" puhul on see üpris selge), ei saa ju ka pettuda. See on naiivne, täis kesist näitlemist ja telefilmilikult odava väljanägemisega, võrdluseks näiteks "Ringid" või MTV telesari "Scream", kuid ebameeldivana see meelde ei jää: juures on mingi sõnulseletamatu lunastav aspekt, võib-olla seesama mainitud õudukafänni-perspektiiv, mis etteheited kehtetuks muudab. Noh, ütleme nii, et kui tuleb välja, et iga teine jump scare on hoopis mõne tegelase õudusunenägu, on film selgelt piisavalt rumal, et kriitikast mitte välja teha. Niisiis ongi "Kurjuse ärkamine" madala lennu ja väheste taotlustega filmike ning tema primitiivsuse peale otseselt mõtet pahandada pole. Tõsiasi on see, et läbivalt kehvakesest filmisarjast on uus "Amityville" üks etemaid, olgugi et sel võrdlusel pole komplimendina erilist väärtust.


NB! Postrit ma seekord ei postita, kuna sel filmil pole ühtegi ilusat postrit.

kolmapäev, 16. august 2017

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."

esmaspäev, 1. mai 2017

"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.


Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.


Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.


Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbiva
lt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.


kolmapäev, 26. aprill 2017

"Schulmädchen-Report: Was Eltern nicht für möglich halten" (1970)

Olen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali keldrisaali sattunud ainult ühel korral. See oli ülemöödunud aastal, kui põhiprogrammi film varasemalt nähtud oli, ja seetõttu kavast põnevamaid alternatiive otsisin. Tol korral linastus seal Cannoni retrospektiivi kuulunud "The Last American Virgin" – üdini seksuaalsusest nõretav tobe noortekomöödia, mil festivali nimega midagi ühist polnud. See äraütlemata kummaline film, milles loogika ja inimmõistus teisejärguline, on mul senini kenasti meeles.

Ma ei tea öelda, kas Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja, püüab end aasta-aastalt üle trumbata, kuid hetkeseisuga paistab nii, et tänavuse festivali kõige vallatum out of left field film linastub selles samas keldrisaalis – rahvale tuleb näitamiseks "Koolitüdrukute raport, osa 1".

Tegemist 1970. aasta Lääne-Saksamaa exploitation-hitiga, millele mingi ime läbi aastate jooksul 12 järge vändatud on. Filmitegijad üritavad iga hinna eest jätta muljet, nagu teose eesmärk oleks lapsevanemaid tolle aja noorte seksuaalkäitumise osas harida, kuid ilmselt hammustab naiivseimgi vaataja läbi, et võltsmoraal on lihtsalt ettekääne, millega pooleldi kriminaalsete alatoonidega erootikat õigustada. Nimelt on filmi kangelased, koolitüdrukud, enamjaolt alaealised ega tohiks ilmselt sedalaadi teoses figureerida, kuid softcore pornot dokumentaalina serveerides on lugu muidugi märksa teistsugune. Olematu raha eest vändatud kõmuline "Koolitüdrukute raport", mis tabusid puudutada ei peljanud, teenis Saksa kinodes oma eelarve tagasi umbes 40-kordselt ning sööstis kinoedetabelite tippu – sündinud oli tõeline kultushitt.

Praeguseks on "Koolitüdrukute raporti" kunagine võlu vaid aimatav – kujutage ette, kuidas reageerisid pea poole sajandi tagused läänesakslased, kes pornoga kunagi kokku puutunud polnud (vähemasti mitte legaalselt), kui suurelt ekraanilt seksuaalsusest tulvil alasti tiinekaid nägid. Tänapäeva kinodes muidugi selline toode ellu ei jääks, kultuuris seesugusele hullumeelsusele kohta pole – eks ta ole nišivärk. Kui aga "fantaasiafilmi" definitsioon hõlmab ka seksuaalfantaasiaid, sobib antud teos HÕFFile nagu valatult. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mille saatel lõbusa seltskonnaga mõnd vägijooki pruukida ja naljatleda; nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda.

reede, 7. aprill 2017

"The Thing" (1982)

HÕFF tikub järgemööda ligi. Üks festivali põhilistest võludest on võimalus vana head filmiklassikat taas – või siis täitsa esmakordselt – suurelt kinoekraanilt näha. Tänavu on toodud näitamisele ulmeraudvara "Alien" ja selle järg "Aliens", torture porn'i mõtteline eelkäija "Hellraiser" (olgugi et eesti dublaažiga) ning John Carpenteri ajatu meistriteos "The Thing" (maakeeli "Võõrkeha"), mis filmiolevuste temaatikasse valatult sobib.

Tegemist kinotükiga, mis igale õudukafännile laias laastus tuttav: ulmeõuduse vaieldamatu lipulaev. Müstiline, kriipiv, põnev, salapärane, pingeline, atmosfääriline – kiidusõnadest ei saa küllalt. Revolutsiooniline on see juba ainuüksi visuaalefektide poolest. Rob Bottini töö on täiesti fenomenaalne: tema loodud eluka liikuvus ja realistlikkus mängib suurt rolli teose üleüldise efektsuse ja tõsiseltvõetavuse osas. On vähe filme, mille teostuslik pool üle kolmekümne aasta vananemismärkideta vastu peab, ja "The Thing" on kahtlemata üks neist. Bottini disainitud ja kinolinal ellu äratatud kummimehed ja -elukad näevad tänini tõeliselt õudsed välja, jättes tänapäeva CGI-olevused häbisse. Pikemalt kõneleb antud teemal dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks", mida samuti tuleval HÕFFil näha saab.

Pelgalt realistlikest efektidest aga ei piisa, et teosest klassikat voolida. "The Thing" pakub palju enamatki. Aset leiab see Antarktikas, mis koostöös ahistava lumekatte ja üleüldise isoleeritusega tõsiselt klaustrofoobilise atmosfääri tagab. Umbes nagu "Shiningu" hotell või kosmoselaev eelmainitud "Alienis". Lisada juurde veel Oscari-võitja Ennio Morricone tume ja pahaendeline heliriba ning olemas pretsedenditu hirmulugu. Tegemist kusjuures Carpenteri esimese stuudiofilmiga, nii et tulemus on igati imetlusväärne; "Halloween" võib küll õudusklassika olla, aga "The Thingi" suurejoonelisuse ja terviklikkuse kõrval on see paras student film. Pole ka eriline ime, et Carpenter ise just "The Thingi" oma lavastatud filmide seast õnnestunuimaks peab.

Vaevalt "The Thingi" kellelegi soovitada on vaja – huvilised on selle ammu ära näinud või vähemasti listi võtnud –, kuid antud võimaluse ainulaadsust tasub toonitada küll. Näha üht 80ndate märgilisemat õudusteost suurelt ekraanilt koos saalitäie filmifriikidega, kellest ilmselt pooltel juba dialoog pähe kulunud, saab olema tõeliselt vinge elamus. Ootan huviga!

pühapäev, 19. märts 2017

"Le complexe de Frankenstein" (2015)

Aeg hõisata, sest järjekordne HÕFF hiilib vargsi aina lähemale ja sedapuhku fookuses kõiksugu filmiolevused, -elukad ja -koletised (kurat, Jason Voorhees on jälle ära unustatud!). Äraütlemata äge temaatika, sest mullu just selleteemalistest teostest puudust oligi: 2016. aasta HÕFFi jäävad iseloomustama psühholoogilised slow-burn õudusdraamad, milles rohkem visuaalset kunsti kui füüsilist õudu. Tänavune festival tõotab aga tulla vähe karmim ja konkreetsem... ehk siis täpselt see, mida vaja ongi.

Kohale on toodud näiteks monster movie'de ajatu suurkuju "The Thing" ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheiduga visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud. Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka osavaid kunstnikke tarvis on, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need silmatorkavalt kehvad on, ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka CGI võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra CGI-vaenulik: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa. Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseiks saavad.

Joe Dante ja John Landis oma loominguga

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel. Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks Jurassic Parki dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kavasse!



kolmapäev, 1. märts 2017

"Rupture" (2016)

Kinodesse jõuab endiselt äraütlemata veidrat kraami. Seekordne patsient on "Rupture", mis näeb välja justkui mõni Bulgaarias üles võetud eelmise kümnendi alguspoole B-film. Mäletan, et sarnaste teoste DVD-d olid vanasti Rimis ühte korvi kuhjatud ja neid sai sealt praktiliselt olematu raha eest soetada; nüüd aga peab "Muundumise" jaoks kinno minema.


Filmi süžees on iseenesest mõned küllalt intrigeerivad elemendid, millest õige kohtlemise korral saanuks korraliku ulmepõneviku välja voolida, kuid antud kujul kaotab teos huvitavuse hiljemalt 30 minuti möödudes. Esmajoones jääb silma filmi kehv ja amatöörlik väljanägemine – eelarvet pole avalikustatud, aga küllap rahaga priisata polnud. Kuna pildis on nii mõnigi nimekas näitleja, sh Noomi Rapace ("Prometheus") ja Peter Stormare, tekib tunne, et eelarve just nende palkamiseks kuluski. Produktsioonikvaliteet on igatahes alla igasugust arvestust – tegu justkui tudengifilmiga, millesse paar tuntud nägu kaasatud.

Linateose keskmes on üksikema Renee (Noomi Rapace), kes röövitakse ja salapärasesse hoonesse taritakse. Seal viiakse tema peal läbi kõiksugu katseid, mille eesmärk on kutsuda esile naise "muundumine" – vangistajate sõnul paljastuks seeläbi Renee tõeline loomus. See on ühtlasi enam-vähem ainus, mida sisu kohta öelda saab: ülejäänud filmist moodustavad tulutud põgenemisplaanid, ventilatsioonišahtides roomamine, mittemidagiütlevad vihjed "muundumise" olemuse kohta jms. Tõepoolest, filmi sisuline pool avaldub umbes esimese pooltunniga, pärast seda ei toimu praktiliselt midagi, millel reaalset tähendust oleks. Mõttetu rabelemine.

Põhimõtteliselt hoitaksegi vaatajat terve filmi vältel pimeduses. Üldiselt töötab müsteerium siis, kui publikule järk-järgult uut infot avaldatakse, millest siis teose lõpuks koherentne tervikpilt moodustuks. "Rupture" on aga innovaatiline: vaatajale ei öelda mitte midagi. Igasugune jagatud info on nii killustatud või lihtsalt ebaoluline, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda – publikul jääbki üle vaid käsi laiutada. Tegemist ei ole olukorraga, kus vaatajat n-ö kaasa mõtlema sunnitaks – filmi on loonud idioodid, kes ei mõista filmikunsti põhitõdesid või siis ei saa omaenda loost piisavalt hästi aru, et seda publikule arusaadavaks teha.

Ainuke motivatsioon filmi lõpuni vaatamiseks on lootus, et kulminatsioon suudab kogu eelnenud mõttetuse ära põhjendada. Spoilereid andmata võin raudkindlalt öelda, et nii ei juhtu: lugu ei saa ammendavat lõppu, filmi läbivalt idiootlikku loogikat ei selgitata. Kujutan ette, kuidas antud teose autorid on arvanud, et loovad tulevase kultusfilmi: et hoiavad vaatajat samamoodi teadmatuses nagu Ridley Scott 1979. aastal "Alieniga" või teevad hoopis ägedat mindfucki, mis vaataja päevadeks nähtu üle mõtisklema jätab. See pole kahjuks aga läbi läinud, sest ainus, mille üle mina veel mõtlen, on see, kuidas niisugune rongiõnnetus üldse ülemaailmselt kinodesse pääses.

"Rupture" on paras peavalu. See manipuleerib vaatajaga, pannes ta uskuma, et kogu lool on mingi sügavam mõte, loogiline lahendus. Võib-olla, kui samasugune teos linastunuks näiteks HÕFFil väikeses saalis, kus selgelt teised ootused ja eeldused kui kinofilmide jaoks, poleks see nõnda vastumeelne, aga teose madal kvaliteet ja konarlik sisu ei jääks märkamata sealgi. Lihtsalt olematu raha eest vändatud indie-filmile võiks osa eksimustest andeks anda, kinofilmile aga mitte. Hoiduda!

PS! Poster on kordades parem kui film.

neljapäev, 16. veebruar 2017

"Rings" (2017)

2002. aastal lavastas Gore Verbinski möödunud kümnendi ühe märgilisema õudusfilmi: õõvaloo ülekasvanud tukaga Samarast, kel paha harjumus teleritest välja ronida ning uskmatuid või lihtsalt rumalaid filmivaatajaid soovimatu makeover'iga õnnistada. Brutaalne surm on samuti hinna sees. Tagantjärele äraütlemata tobedana kõlavast kontseptist sai legend ning Verbinski teos, mille aluseks võetud jaapanlaste 1998. aasta "Ringu", algatas Ameerika õudusfilmitööstuses hullumeelset populaarsust kogunud J-horrori laine.

Nüüdseks pole sellest aga kellelgi sooja ega külma: tolleaegsed tiinekad on ammugi suureks kasvanud ja uue põlvkonna jaoks vaevalt Samara lugu enam eriti relevantne on. Jah, tavapärase sihtgrupi toob "Ringid" loomulikult kinodesse – õnneks või kahjuks leidub Eestis endiselt piisavalt kombetuid noorukeid, kes võimalust kinosaalis õudusfilmi üle irvitada käest ei saa lasta –, aga kahtlen sügavalt, et see kellelegi ka soovitud mõju avaldaks. "Ringid" on järg armastatud kultusfilmile, kuid see sai valmis umbes kümnendi jagu liiga hilja. Sel filmil lihtsalt ei ole tänapäeva õudukamaastikul kohta. Ajastus on vale, nõudlust polnud enam ammu.

Probleem pole kahjuks aga ainult selles, et J-horror juba aastaid tagasi moest läinud on: "Ringid" on lihtsalt äraütlemata kehv filmike. Isiklikult leidsin oma poolobjektiivse õudusfilmifänni pilguga teost vaadates nii mõndagi, mida sobilikus meeleolus nautida võiks, kuid tõele au andes kuulub enamik sellestki "nii halb, et peaaegu hea" kategooriasse. Näiteks filmi avastseeni ajal vajus mu suu sõna otseses mõttes lahti, kuna ehmatasin ühekorraga sündmustiku radikaalsuse, olukorra absurdsuse ning samas ka teose telefilmilikult madala produktsioonikvaliteedi peale. Sarnaseid hetki tuli filmi jooksul ette veelgi. Kohati on lausa raske otsustada, kas filmitegijatel on tõepoolest mune olnud või tegemist erakordse debiilsusega. Või äkki hoopis mõlemat korraga?

Parim, mida "Ringide" kohta öelda saab, ongi ilmselt see, et tegemist vähemalt mõnevõrra omanäolise tükiga. "Ringi" filmiseeria jaoks on see ühtaegu nii reboot kui järg ning see väärib tänases uusversioonide tulvas mingitki austust. Lugu on üldjoones uuenduslik ega jää üksnes esimese ja teise osa seatud piiridesse: Samara taustalugu arendatakse täitsa usutavalt edasi ning nostalgilisi mälestusi seeria varasematest sissekannetest otseselt rüvetama ei kiputa. Üleüldine teostus on vaieldamatult nigelavõitu, isegi tavapärased ehmatuskohad ei suuda vaatajas sedapuhku reaktsiooni tekitada, aga ei saa öelda, et filmiga kontseptuaalselt midagi väga viltu oleks.

Eelkõige sobikski "Ringid" eelpool kirjeldatud noortele irvitajatele: filmis piisavalt halba näitlemist (peaosatäitja Matilda Lutz usub naiivse siirusega, et ta on uus Naomi Watts), kaheldava väärtusega eriefekte, üledramatiseeritud paljastusi ja ebaõnnestunud ehmatusi, et sobivas seltskonnas üks parajalt meeleolukas filmiõhtu korraldada. Kui aga erilist huvi pole, pole mõtet oma aega raisata – seansi jooksul lahkus kinosaalist seitse inimest, kes selle väitega kindlasti nõustuksid. Kes ootab tõsist ja kvaliteetset õõvalugu, leiab lohutust ilmselt ainult Johnny Galecki tegelaskuju jälgides: mehel on kulm terve filmi vältel nii kortsus, et tekib küsimus, kas ta võtteplatsil ikka päris vabatahtlikult viibis. Samas tundsin vaatajanagi mõnel hetkel, nagu viibiksin kinotooli asemel piinapingis, nii et samastumisvõimalus on täiesti olemas.


kultuur.err.ee

teisipäev, 31. jaanuar 2017

"Split" (2016)

India lavastaja M. Night Shyamalani üle on viimastel aastatel tohutult nalja visatud. 1990ndate lõpul alustanud visionäär, kelle repertuaaris senini peamiselt müstilised õuduspõnevikud, sai järjest kirja mitu täistabamust, rabades vaatajaid radikaalsete pööretega, millesarnaseid kinolinal varem nähtud polnud, kuid võidulaul ei saanud liialt kaua jätkuda: mida aeg edasi, seda nürimaks Shyamalani loome kulus. Õnneks on pea kümme aastat kestnud madalseis lõpuks läbi saanud ning Shyamalan oma parimas vormis tagasi.

Olgu öeldud, et "The Visit", Shyamalani tunamullune n-ö tagasitulekufilm, passis mulle märksa rohkem: tegemist musta huumoriga vürtsitatud nutika minimalistliku hirmulooga, mil võib-olla psühholoogiliselt isegi rohkem kaalu kui hetkel kinoedetabelite etteotsa kihutatud "Splitil". Püüdsin nii ühe kui teise teose puhul kinosaali siseneda igasuguste ootusteta: Shyamalanil ju šedöövreid ja läbikukkumisi hõlma all pea võrdselt, nii et eelarvamustel erilist mõtet pole.

Läbi see aga ei läinud, kuna tabasin end üsna varakult proovimas potentsiaalset pööret ette aimata, teadmata kindlalt, kas see tegelikult üldse tulemas on. Säärase jahimehepilguga vaatasin "Külaskäiku" 2015. aasta sügisel, samamoodi vaatasin eile "Spliti" – esimene neist meeldis mulle tohutult, teine lihtsalt meeldis. Puänt on järgmine: üritasin mõlema teose vaatamiselamust alateadlikult õõnestada, tehes vaatajana oluliselt rohkem tööd, kui eeldatud oli – "Külaskäik" töötas sellest olenemata laitmatult, "Lõhestunud" mitte.

Film jätab hulga potentsiaali kasutamata, võttes ette hulgemini suunamuutusi, milleks tegelikult erilist vajadust pole. Premise on äraütlemata põnev, aga sellest libisetakse kurvastava kiirusega üle, kuna lugu, mis kusjuures Shyamalanil juba üle 15 aasta meeles mõlkunud on, vajab kibekiirelt arendamist. Samas pole lõpptulemus sugugi nii läbimõeldud ja kaalutletud kui 15-aastane mõtlemisaeg eeldada lubaks.

Seega saame 23 eripalgelise identiteediga Kevinist teada ainult nii palju, kui süžee toimimiseks hädavajalik on, ning mitte grammigi rohkem. Mõnel teisel korral ütleksin, et salapära ongi hea, kuid "Lõhestunud" jätab lihtsalt natuke tormaka mulje, kuna ei süüvi oma temaatikasse piisavalt sügavuti. Pealekauba on Kevini rollis maruandekas James McAvoy, kelle talenti stsenaarium kahjuks ülearu kammitseb. Tegemist täpselt sellise rolliga, milles McAvoy-sugune näitleja korralikult hulluks saanuks minna, aga kuna selle jaoks võimalust ei anta, tuleb seekord leppida vaid kergekujuliste hullumeelsuse ilmingutega. McAvoy rollisooritus on sellegipoolest üks teose tugevamatest külgedest.

Kirjade järgi on "Split" psühholoogiline õudusfilm, kuid nimetatud psühholoogilisus väljendub suuresti vaid peategelase vaimuhaiguses, mitte meetodis, millega vaatajas hirmu külvatakse (mitte et "Split" õudusfilmina üldse eriliselt efektiivne oleks, ennekõike tegu põnevikuga). Jällegi raisatud potentsiaal, kuna McAvoy mitmekülgsust (selle sõna kõige hirmuäratavamas võtmes) võinuks kasutada märksa pingelisema ja intensiivsema koguterviku loomiseks. Shyamalanil on lavastajana samuti vastavad oskused olemas, nii et põhjus, miks ta neid sedapuhku kasutanud pole, jääb igaühe enda mõistatada.


Puudujääkidest olenemata pole tegu sugugi halva filmiga – kaugel sellest. "Lõhestunud" on kõnekas ja omanäoline ning just seetõttu ma kasutamata potentsiaalist niivõrd häiritud olengi: olemasoleva materjaliga saanuks teha midagi hoopis paremat. Kuigi mõne hinnangu järgi on "Split" üks Shyamalani õnnestunumatest ponnistustest, jääb minu silmis koherentne tervik moodustumata. Tekib tunne, nagu kogu filmi vältel valmistutaks ette millekski erakordseks, aga kuna vana hea psühholoogiline horror alistub lõpuks ikkagi tänastele üleloomulikele trendidele, pole tõhusal buildup'il retrospektiivis enam erilist väärtust.

Probleem pole sugugi mitte selles, et üleloomulikkusel kategooriliselt midagi viga oleks, aga sedasorti teosel, mis esmapilgul kujutatud hirmude realistlikkusele rõhub, oleks targem fantaasiamaailmast eemale hoida. Tunnen end vaatajana lihtsalt mõnevõrra petetuna, sest antud kontekstis pole see muud kui kergema vastupanu teed minek: kuna lugu realistliku maailma piiridesse mahutada ei õnnestunud, on tulnud kujutlusvõime appi võtta. Vähemalt niimoodi näib.

Iseasi on muidugi see, kuhu antud looga pisut realistlikumas versioonis üldse välja oleks jõutud ja kas see tegelikult eriti palju etem variant oleks olnud: võib-olla Shyamalani aastatega välja kujunenud visioon just üleloomulikul kulminatsioonil põhineski. Seega jään "Spliti" puhul kahevahele: tahan uskuda, et "vähem on rohkem" suhtumine oleks paremini passinud, aga kes seda tagantjärele enam öelda oskab – lõpplahendusel on tegelikult piisavalt kaalu, et nii mõnigi varemalt kaheldav otsus või suund ära põhjendada. Kordaminek igatahes.


neljapäev, 5. jaanuar 2017

"The Autopsy of Jane Doe" (2016)

Kirgliku õudusfilmifännina ei suuda ma väheseid õõvalugusid, mis kodumaisesse kinolevisse jõuavad, kunagi vahele jätta. Esialgu PÖFFi "Öiste värinate" programmi raames linastunud "The Autopsy of Jane Doe", üks lõppenud aasta silmapaistvamaid õudukaid, jookseb kinodes jõuluajast ning üle tuli kaeda seegi.

Tegemist briti õudusfilmiga, milles isa ja poeg (rollides vastavalt Brian Cox ja Emile Hirsch), mõlemad koronerid, ühel hilisel õhtul näiliselt väliste vigastusteta naise surnukeha lahkama peavad. Šerifil on vaja kiiremas korras välja selgitada surmapõhjus, et hommikul tundmatu naisukese päritolu või taustaloo kohta meediale aru oskaks anda. Mida aeg edasi, seda müstilisemaks asjalood muutuvad: saladust ei oska lahti harutada ei taibukas poeg ega kogenud isa.

Nimetatud müstilisuses teose peamine võlu seisnebki. Kerge ja lustaka tunnetusega alanud "Tundmatu naise lahkamine" (jutumärgid pole hetkel isegi tingimata vajalikud – pealkiri võtab tabavalt kokku ka filmis toimuva) suundub kiiresti hoopis karmimale teele: võimust võtab äraütlemata pahaendeline atmosfäär ja pinge kruvitakse järk-järgult laeni. Kõik, mis otseselt lahkamisse puutub, on filmitegijatel, just nagu tegelastelgi, teostatud kirurgilise täpsusega: vankumatu režii, laitmatu pacing.

Probleemid saavadki alguse siis, kui esialgne stiil ja suund ootamatult seljataha jäetakse. Tõsi, ainult lahkamisele keskendudes oleks teose väärtus puhtakujulise õudusfilmina mõnevõrra kaheldav, kuna filmi esimest poolt võib kirjeldada pigem müstilise põneviku kui lubatud õõvaloona, kuid vaevalt osaline žanrimuutus kedagi sedapuhku heidutaks. Ma ei ole aldis väitma, et mõne linateose õudusfilmiks kategoriseerimine selle väärtust alandab, sest üldjuhul pole see lihtsalt tõsi, aga seekord usun kindlalt, et "The Autopsy of Jane Doe" oleks parem või igatahes märkimisväärselt terviklikum, kui see stiilis nii ekstreemseid vangerdusi ei teeks.

Siiski, siiski, head jagub ka filmi viimasesse vaatusesse, isegi kui sel esimese poole hitchcocklikule pingekerimisele suurt midagi vastu pole panna. Tõsiselt problemaatiline on ainult ligikaudu kümneminutine vaheepisood teose keskosas, mille jooksul filmi üleüldine intelligents ja võlu millegipärast täielikult maha raputatakse ning see hollywoodlikult lihtsakoelise hirmutamistehnikaga asendatakse. Miks sedavõrd andekas režissöör nagu André Øvredal (lavastanud näiteks 2011. aasta HÕFFil linastunud menuka "Trolliküti") üldjoontes suurepäraselt õnnestunud, raudkindla režiiga linateoses ühtäkki ehmatuskohtadele nõjatuda otsustas, jääb igaühe enda nuputada. Korralik tõrvatilk meepotis.

Negatiivset napib, et teose üldmuljet põrmustada, kuid jagub siiski piisavalt, et kiidusõnu pärssida. "Tundmatu naise lahkamises" on peidus fantastiline thriller (sealjuures üks möödunud aasta paremaid), keskpärane kinoleviõudukas ning näpuotsatäis head ameerika žanrikino. Jah, olen endiselt kursis, et tegemist briti filmiga, aga see ei muuda asjaolu, et sel mõningane 80ndate (või miks mitte ka tänapäeva) USA indie-kinole omane vaikne ja minimalistlik hõng on. Lõpuks lihtsalt üks hea film, kuigi sisaldab endas tükikest täiuslikkust.


kolmapäev, 4. jaanuar 2017

"Bodom" (2016)

Eesti õudukakultuur teeb endiselt esimesi samme. Meil on oma žanrifilmifestival – üks tunnustatumaid Euroopas, hulganisti paljutõotavaid lühifilme, mõni õudukasugemetega põnevik ning nüüdsest ka üks täiesti tõsiseltvõetav õudusfilm, mille valmimises eestlastel päris korralikult käsi sees olnud.

Tõsi küll, väljamaalasele näib "Bodom" ikkagi soome filmina. Soome näitlejad ja lavastaja, aineseks soomlaste kuulsaim mõrvamüsteerium, keel samuti põhjanaabrite oma. See ei takista meid aga uhkust tundmast: pagan küll, kui filmis saab näha Viimsi Kooli, siis kes julgeb öelda, et tegu pole Eesti oma kinotükiga! Pealekauba on siinpool piiri üles võetud väidetavalt lausa 90 protsenti tervest filmist ning kaamera taga sebis valdavalt kodumaine tööjõud, nii et võime ju osa aust endale napsata küll.

Iseasi on muidugi see, kas "Bodom" on üldse piisavalt hea film, et omandiõiguse üle vaidlemist õigustada. Žanrifännile on märkimisväärne juba ainuüksi säärase teose võimalikkus ja olemasolu: Soomes on õudukatega kööga – viimane vändati ligikaudu kümnendi eest – ja eestlastel on selles vallas seni ette näidata vaid poolkõvad katsetused. Ometigi jookseb alates homsest Eesti kinodes korralik, professionaalse väljanägemisega õudusfilm, mis valminud just nimelt kahe nimetatud riigi koostöös. Uskumatu, kas pole? Vaevalt aasta eest imestasin "Musta alpinisti" üle, mida ilmselt kõige paslikum "õudukalaadse tootena" kirjeldada oleks – selliseidki teoseid on Eestis varemalt nappinud –, aga "Bodom" annab lootust, et kodumaistel õõvalugudel võib ka vähe jõhkramas vormis tulevikku olla.

Siiski, siiski, kõrgkvaliteedilisest horrorist või tulevasest õudusklassikast sedapuhku veel rääkida ei saa: hetkel tuleneb minu vaimustus ennekõike sellest, et tegemist žanripuhta õudukaga, millesarnaseid siinmail vaat et kunagi nähtud (õigemini tehtud) pole. Jah, iseenesest pole filmil endal ka midagi viga, aga vaevalt see minus ilma kultuurilise taustata erilisi emotsioone tekitaks: USA žanrikinos "Bodom" nii naljalt silma ei paistaks.

Märkimisväärne on aga tegijate sihi- ja enesekindlus. Isegi kui kogu "Eestis ega Soomes pole mõistlik õudusfilme toota" aspekt kõrvale jätta, on tegemist äraütlemata julge tükiga. Võib-olla et isegi liiga julge – filmi ülevoolav ambitsioonikus võib olla teose suurim komistuskivi. Tean seda tunnet küll, kui oled alustav filmitegija ning üritad paberile panna stsenaariumit, mis nutikam kui Hitchcocki "Psühho", innovaatilisem kui Williamsoni "Scream" ja peadpööritavam kui Goddardi "Metsamajake": enda arust võid isegi õnnestuda, kuid tulemuseks pahatihti ülekompenseeriv hullumeelsus, mis pretensioonikaid ideid vastavalt ei realiseeri ning seetõttu parajalt kentsaka mulje jätab. Teose nii lavastanud kui kirjutanud Taneli Mustonen pole sugugi nõnda uus tegija, nagu filmist õhkuvate hoiakute järgi arvata võiks, kuid iseenda ületrumpamist harrastab ta sellegipoolest. Mitte et ambitsioonikus üldiselt kuidagi paha oleks – novaatorluseks just seda tarvis ongi –, kuid aeg-ajalt tasuks endalt siiski küsida, kas iga idee, mis esmapilgul geniaalsena tundub, väärib kohta kinolinal. "Bodomi" autorid seda kahjuks teinud pole.

Ebaõnnestumiseks ma "Bodomit" siiski ei tembeldaks. Kodumaises žanrikinos on see tähtis verstapost, siinsetele slasherifännidele ilmselt päris põnev vaatamine. Pole kahtlust, et võimalusi oli rohkemaks: tõsiselt ägedaid stseene jagub siin-seal mitmeid, kuid miljoni eest vändatud indie-filmi kohta pole "Bodom" küll sugugi kehvasti välja kukkunud. Näeb teine üllatavalt professionaalne välja, pakub oodatust keerukamaid lahendusi (ehkki mitte nii nutikaid, kui tegijad ise arvanud on) ja täidab odava õudukana oma primitiivseimat eesmärki. Ühalt mitte midagi erilist, teisalt üks kodumaise filmiajaloo erilisemaid tükke.