esmaspäev, 1. mai 2017

"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.


Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.


Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.


Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbiva
lt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.


kolmapäev, 26. aprill 2017

"Schulmädchen-Report: Was Eltern nicht für möglich halten" (1970)

Olen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali keldrisaali sattunud ainult ühel korral. See oli ülemöödunud aastal, kui põhiprogrammi film varasemalt nähtud oli, ja seetõttu kavast põnevamaid alternatiive otsisin. Tol korral linastus seal Cannoni retrospektiivi kuulunud "The Last American Virgin" – üdini seksuaalsusest nõretav tobe noortekomöödia, mil festivali nimega midagi ühist polnud. See äraütlemata kummaline film, milles loogika ja inimmõistus teisejärguline, on mul senini kenasti meeles.

Ma ei tea öelda, kas Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja, püüab end aasta-aastalt üle trumbata, kuid hetkeseisuga paistab nii, et tänavuse festivali kõige vallatum out of left field film linastub selles samas keldrisaalis – rahvale tuleb näitamiseks "Koolitüdrukute raport, osa 1".

Tegemist 1970. aasta Lääne-Saksamaa exploitation-hitiga, millele mingi ime läbi aastate jooksul 12 järge vändatud on. Filmitegijad üritavad iga hinna eest jätta muljet, nagu teose eesmärk oleks lapsevanemaid tolle aja noorte seksuaalkäitumise osas harida, kuid ilmselt hammustab naiivseimgi vaataja läbi, et võltsmoraal on lihtsalt ettekääne, millega pooleldi kriminaalsete alatoonidega erootikat õigustada. Nimelt on filmi kangelased, koolitüdrukud, enamjaolt alaealised ega tohiks ilmselt sedalaadi teoses figureerida, kuid softcore pornot dokumentaalina serveerides on lugu muidugi märksa teistsugune. Olematu raha eest vändatud kõmuline "Koolitüdrukute raport", mis tabusid puudutada ei peljanud, teenis Saksa kinodes oma eelarve tagasi umbes 40-kordselt ning sööstis kinoedetabelite tippu – sündinud oli tõeline kultushitt.

Praeguseks on "Koolitüdrukute raporti" kunagine võlu vaid aimatav – kujutage ette, kuidas reageerisid pea poole sajandi tagused läänesakslased, kes pornoga kunagi kokku puutunud polnud (vähemasti mitte legaalselt), kui suurelt ekraanilt seksuaalsusest tulvil alasti tiinekaid nägid. Tänapäeva kinodes muidugi selline toode ellu ei jääks, kultuuris seesugusele hullumeelsusele kohta pole – eks ta ole nišivärk. Kui aga "fantaasiafilmi" definitsioon hõlmab ka seksuaalfantaasiaid, sobib antud teos HÕFFile nagu valatult. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mille saatel lõbusa seltskonnaga mõnd vägijooki pruukida ja naljatleda; nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda.

reede, 7. aprill 2017

"The Thing" (1982)

HÕFF tikub järgemööda ligi. Üks festivali põhilistest võludest on võimalus vana head filmiklassikat taas – või siis täitsa esmakordselt – suurelt kinoekraanilt näha. Tänavu on toodud näitamisele ulmeraudvara "Alien" ja selle järg "Aliens", torture porn'i mõtteline eelkäija "Hellraiser" (olgugi et eesti dublaažiga) ning John Carpenteri ajatu meistriteos "The Thing" (maakeeli "Võõrkeha"), mis filmiolevuste temaatikasse valatult sobib.

Tegemist kinotükiga, mis igale õudukafännile laias laastus tuttav: ulmeõuduse vaieldamatu lipulaev. Müstiline, kriipiv, põnev, salapärane, pingeline, atmosfääriline – kiidusõnadest ei saa küllalt. Revolutsiooniline on see juba ainuüksi visuaalefektide poolest. Rob Bottini töö on täiesti fenomenaalne: tema loodud eluka liikuvus ja realistlikkus mängib suurt rolli teose üleüldise efektsuse ja tõsiseltvõetavuse osas. On vähe filme, mille teostuslik pool üle kolmekümne aasta vananemismärkideta vastu peab, ja "The Thing" on kahtlemata üks neist. Bottini disainitud ja kinolinal ellu äratatud kummimehed ja -elukad näevad tänini tõeliselt õudsed välja, jättes tänapäeva CGI-olevused häbisse. Pikemalt kõneleb antud teemal dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks", mida samuti tuleval HÕFFil näha saab.

Pelgalt realistlikest efektidest aga ei piisa, et teosest klassikat voolida. "The Thing" pakub palju enamatki. Aset leiab see Antarktikas, mis koostöös ahistava lumekatte ja üleüldise isoleeritusega tõsiselt klaustrofoobilise atmosfääri tagab. Umbes nagu "Shiningu" hotell või kosmoselaev eelmainitud "Alienis". Lisada juurde veel Oscari-võitja Ennio Morricone tume ja pahaendeline heliriba ning olemas pretsedenditu hirmulugu. Tegemist kusjuures Carpenteri esimese stuudiofilmiga, nii et tulemus on igati imetlusväärne; "Halloween" võib küll õudusklassika olla, aga "The Thingi" suurejoonelisuse ja terviklikkuse kõrval on see paras student film. Pole ka eriline ime, et Carpenter ise just "The Thingi" oma lavastatud filmide seast õnnestunuimaks peab.

Vaevalt "The Thingi" kellelegi soovitada on vaja – huvilised on selle ammu ära näinud või vähemasti listi võtnud –, kuid antud võimaluse ainulaadsust tasub toonitada küll. Näha üht 80ndate märgilisemat õudusteost suurelt ekraanilt koos saalitäie filmifriikidega, kellest ilmselt pooltel juba dialoog pähe kulunud, saab olema tõeliselt vinge elamus. Ootan huviga!

pühapäev, 19. märts 2017

"Le complexe de Frankenstein" (2015)

Aeg hõisata, sest järjekordne HÕFF hiilib vargsi aina lähemale ja sedapuhku fookuses kõiksugu filmiolevused, -elukad ja -koletised (kurat, Jason Voorhees on jälle ära unustatud!). Äraütlemata äge temaatika, sest mullu just selleteemalistest teostest puudust oligi: 2016. aasta HÕFFi jäävad iseloomustama psühholoogilised slow-burn õudusdraamad, milles rohkem visuaalset kunsti kui füüsilist õudu. Tänavune festival tõotab aga tulla vähe karmim ja konkreetsem... ehk siis täpselt see, mida vaja ongi.

Kohale on toodud näiteks monster movie'de ajatu suurkuju "The Thing" ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheiduga visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud. Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka osavaid kunstnikke tarvis on, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need silmatorkavalt kehvad on, ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka CGI võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra CGI-vaenulik: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa. Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseiks saavad.

Joe Dante ja John Landis oma loominguga

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel. Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks Jurassic Parki dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kavasse!



kolmapäev, 1. märts 2017

"Rupture" (2016)

Kinodesse jõuab endiselt äraütlemata veidrat kraami. Seekordne patsient on "Rupture", mis näeb välja justkui mõni Bulgaarias üles võetud eelmise kümnendi alguspoole B-film. Mäletan, et sarnaste teoste DVD-d olid vanasti Rimis ühte korvi kuhjatud ja neid sai sealt praktiliselt olematu raha eest soetada; nüüd aga peab "Muundumise" jaoks kinno minema.


Filmi süžees on iseenesest mõned küllalt intrigeerivad elemendid, millest õige kohtlemise korral saanuks korraliku ulmepõneviku välja voolida, kuid antud kujul kaotab teos huvitavuse hiljemalt 30 minuti möödudes. Esmajoones jääb silma filmi kehv ja amatöörlik väljanägemine – eelarvet pole avalikustatud, aga küllap rahaga priisata polnud. Kuna pildis on nii mõnigi nimekas näitleja, sh Noomi Rapace ("Prometheus") ja Peter Stormare, tekib tunne, et eelarve just nende palkamiseks kuluski. Produktsioonikvaliteet on igatahes alla igasugust arvestust – tegu justkui tudengifilmiga, millesse paar tuntud nägu kaasatud.

Linateose keskmes on üksikema Renee (Noomi Rapace), kes röövitakse ja salapärasesse hoonesse taritakse. Seal viiakse tema peal läbi kõiksugu katseid, mille eesmärk on kutsuda esile naise "muundumine" – vangistajate sõnul paljastuks seeläbi Renee tõeline loomus. See on ühtlasi enam-vähem ainus, mida sisu kohta öelda saab: ülejäänud filmist moodustavad tulutud põgenemisplaanid, ventilatsioonišahtides roomamine, mittemidagiütlevad vihjed "muundumise" olemuse kohta jms. Tõepoolest, filmi sisuline pool avaldub umbes esimese pooltunniga, pärast seda ei toimu praktiliselt midagi, millel reaalset tähendust oleks. Mõttetu rabelemine.

Põhimõtteliselt hoitaksegi vaatajat terve filmi vältel pimeduses. Üldiselt töötab müsteerium siis, kui publikule järk-järgult uut infot avaldatakse, millest siis teose lõpuks koherentne tervikpilt moodustuks. "Rupture" on aga innovaatiline: vaatajale ei öelda mitte midagi. Igasugune jagatud info on nii killustatud või lihtsalt ebaoluline, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda – publikul jääbki üle vaid käsi laiutada. Tegemist ei ole olukorraga, kus vaatajat n-ö kaasa mõtlema sunnitaks – filmi on loonud idioodid, kes ei mõista filmikunsti põhitõdesid või siis ei saa omaenda loost piisavalt hästi aru, et seda publikule arusaadavaks teha.

Ainuke motivatsioon filmi lõpuni vaatamiseks on lootus, et kulminatsioon suudab kogu eelnenud mõttetuse ära põhjendada. Spoilereid andmata võin raudkindlalt öelda, et nii ei juhtu: lugu ei saa ammendavat lõppu, filmi läbivalt idiootlikku loogikat ei selgitata. Kujutan ette, kuidas antud teose autorid on arvanud, et loovad tulevase kultusfilmi: et hoiavad vaatajat samamoodi teadmatuses nagu Ridley Scott 1979. aastal "Alieniga" või teevad hoopis ägedat mindfucki, mis vaataja päevadeks nähtu üle mõtisklema jätab. See pole kahjuks aga läbi läinud, sest ainus, mille üle mina veel mõtlen, on see, kuidas niisugune rongiõnnetus üldse ülemaailmselt kinodesse pääses.

"Rupture" on paras peavalu. See manipuleerib vaatajaga, pannes ta uskuma, et kogu lool on mingi sügavam mõte, loogiline lahendus. Võib-olla, kui samasugune teos linastunuks näiteks HÕFFil väikeses saalis, kus selgelt teised ootused ja eeldused kui kinofilmide jaoks, poleks see nõnda vastumeelne, aga teose madal kvaliteet ja konarlik sisu ei jääks märkamata sealgi. Lihtsalt olematu raha eest vändatud indie-filmile võiks osa eksimustest andeks anda, kinofilmile aga mitte. Hoiduda!

PS! Poster on kordades parem kui film.

neljapäev, 16. veebruar 2017

"Rings" (2017)

2002. aastal lavastas Gore Verbinski möödunud kümnendi ühe märgilisema õudusfilmi: õõvaloo ülekasvanud tukaga Samarast, kel paha harjumus teleritest välja ronida ning uskmatuid või lihtsalt rumalaid filmivaatajaid soovimatu makeover'iga õnnistada. Brutaalne surm on samuti hinna sees. Tagantjärele äraütlemata tobedana kõlavast kontseptist sai legend ning Verbinski teos, mille aluseks võetud jaapanlaste 1998. aasta "Ringu", algatas Ameerika õudusfilmitööstuses hullumeelset populaarsust kogunud J-horrori laine.

Nüüdseks pole sellest aga kellelgi sooja ega külma: tolleaegsed tiinekad on ammugi suureks kasvanud ja uue põlvkonna jaoks vaevalt Samara lugu enam eriti relevantne on. Jah, tavapärase sihtgrupi toob "Ringid" loomulikult kinodesse – õnneks või kahjuks leidub Eestis endiselt piisavalt kombetuid noorukeid, kes võimalust kinosaalis õudusfilmi üle irvitada käest ei saa lasta –, aga kahtlen sügavalt, et see kellelegi ka soovitud mõju avaldaks. "Ringid" on järg armastatud kultusfilmile, kuid see sai valmis umbes kümnendi jagu liiga hilja. Sel filmil lihtsalt ei ole tänapäeva õudukamaastikul kohta. Ajastus on vale, nõudlust polnud enam ammu.

Probleem pole kahjuks aga ainult selles, et J-horror juba aastaid tagasi moest läinud on: "Ringid" on lihtsalt äraütlemata kehv filmike. Isiklikult leidsin oma poolobjektiivse õudusfilmifänni pilguga teost vaadates nii mõndagi, mida sobilikus meeleolus nautida võiks, kuid tõele au andes kuulub enamik sellestki "nii halb, et peaaegu hea" kategooriasse. Näiteks filmi avastseeni ajal vajus mu suu sõna otseses mõttes lahti, kuna ehmatasin ühekorraga sündmustiku radikaalsuse, olukorra absurdsuse ning samas ka teose telefilmilikult madala produktsioonikvaliteedi peale. Sarnaseid hetki tuli filmi jooksul ette veelgi. Kohati on lausa raske otsustada, kas filmitegijatel on tõepoolest mune olnud või tegemist erakordse debiilsusega. Või äkki hoopis mõlemat korraga?

Parim, mida "Ringide" kohta öelda saab, ongi ilmselt see, et tegemist vähemalt mõnevõrra omanäolise tükiga. "Ringi" filmiseeria jaoks on see ühtaegu nii reboot kui järg ning see väärib tänases uusversioonide tulvas mingitki austust. Lugu on üldjoones uuenduslik ega jää üksnes esimese ja teise osa seatud piiridesse: Samara taustalugu arendatakse täitsa usutavalt edasi ning nostalgilisi mälestusi seeria varasematest sissekannetest otseselt rüvetama ei kiputa. Üleüldine teostus on vaieldamatult nigelavõitu, isegi tavapärased ehmatuskohad ei suuda vaatajas sedapuhku reaktsiooni tekitada, aga ei saa öelda, et filmiga kontseptuaalselt midagi väga viltu oleks.

Eelkõige sobikski "Ringid" eelpool kirjeldatud noortele irvitajatele: filmis piisavalt halba näitlemist (peaosatäitja Matilda Lutz usub naiivse siirusega, et ta on uus Naomi Watts), kaheldava väärtusega eriefekte, üledramatiseeritud paljastusi ja ebaõnnestunud ehmatusi, et sobivas seltskonnas üks parajalt meeleolukas filmiõhtu korraldada. Kui aga erilist huvi pole, pole mõtet oma aega raisata – seansi jooksul lahkus kinosaalist seitse inimest, kes selle väitega kindlasti nõustuksid. Kes ootab tõsist ja kvaliteetset õõvalugu, leiab lohutust ilmselt ainult Johnny Galecki tegelaskuju jälgides: mehel on kulm terve filmi vältel nii kortsus, et tekib küsimus, kas ta võtteplatsil ikka päris vabatahtlikult viibis. Samas tundsin vaatajanagi mõnel hetkel, nagu viibiksin kinotooli asemel piinapingis, nii et samastumisvõimalus on täiesti olemas.


kultuur.err.ee

teisipäev, 31. jaanuar 2017

"Split" (2016)

India lavastaja M. Night Shyamalani üle on viimastel aastatel tohutult nalja visatud. 1990ndate lõpul alustanud visionäär, kelle repertuaaris senini peamiselt müstilised õuduspõnevikud, sai järjest kirja mitu täistabamust, rabades vaatajaid radikaalsete pööretega, millesarnaseid kinolinal varem nähtud polnud, kuid võidulaul ei saanud liialt kaua jätkuda: mida aeg edasi, seda nürimaks Shyamalani loome kulus. Õnneks on pea kümme aastat kestnud madalseis lõpuks läbi saanud ning Shyamalan oma parimas vormis tagasi.

Olgu öeldud, et "The Visit", Shyamalani tunamullune n-ö tagasitulekufilm, passis mulle märksa rohkem: tegemist musta huumoriga vürtsitatud nutika minimalistliku hirmulooga, mil võib-olla psühholoogiliselt isegi rohkem kaalu kui hetkel kinoedetabelite etteotsa kihutatud "Splitil". Püüdsin nii ühe kui teise teose puhul kinosaali siseneda igasuguste ootusteta: Shyamalanil ju šedöövreid ja läbikukkumisi hõlma all pea võrdselt, nii et eelarvamustel erilist mõtet pole.

Läbi see aga ei läinud, kuna tabasin end üsna varakult proovimas potentsiaalset pööret ette aimata, teadmata kindlalt, kas see tegelikult üldse tulemas on. Säärase jahimehepilguga vaatasin "Külaskäiku" 2015. aasta sügisel, samamoodi vaatasin eile "Spliti" – esimene neist meeldis mulle tohutult, teine lihtsalt meeldis. Puänt on järgmine: üritasin mõlema teose vaatamiselamust alateadlikult õõnestada, tehes vaatajana oluliselt rohkem tööd, kui eeldatud oli – "Külaskäik" töötas sellest olenemata laitmatult, "Lõhestunud" mitte.

Film jätab hulga potentsiaali kasutamata, võttes ette hulgemini suunamuutusi, milleks tegelikult erilist vajadust pole. Premise on äraütlemata põnev, aga sellest libisetakse kurvastava kiirusega üle, kuna lugu, mis kusjuures Shyamalanil juba üle 15 aasta meeles mõlkunud on, vajab kibekiirelt arendamist. Samas pole lõpptulemus sugugi nii läbimõeldud ja kaalutletud kui 15-aastane mõtlemisaeg eeldada lubaks.

Seega saame 23 eripalgelise identiteediga Kevinist teada ainult nii palju, kui süžee toimimiseks hädavajalik on, ning mitte grammigi rohkem. Mõnel teisel korral ütleksin, et salapära ongi hea, kuid "Lõhestunud" jätab lihtsalt natuke tormaka mulje, kuna ei süüvi oma temaatikasse piisavalt sügavuti. Pealekauba on Kevini rollis maruandekas James McAvoy, kelle talenti stsenaarium kahjuks ülearu kammitseb. Tegemist täpselt sellise rolliga, milles McAvoy-sugune näitleja korralikult hulluks saanuks minna, aga kuna selle jaoks võimalust ei anta, tuleb seekord leppida vaid kergekujuliste hullumeelsuse ilmingutega. McAvoy rollisooritus on sellegipoolest üks teose tugevamatest külgedest.

Kirjade järgi on "Split" psühholoogiline õudusfilm, kuid nimetatud psühholoogilisus väljendub suuresti vaid peategelase vaimuhaiguses, mitte meetodis, millega vaatajas hirmu külvatakse (mitte et "Split" õudusfilmina üldse eriliselt efektiivne oleks, ennekõike tegu põnevikuga). Jällegi raisatud potentsiaal, kuna McAvoy mitmekülgsust (selle sõna kõige hirmuäratavamas võtmes) võinuks kasutada märksa pingelisema ja intensiivsema koguterviku loomiseks. Shyamalanil on lavastajana samuti vastavad oskused olemas, nii et põhjus, miks ta neid sedapuhku kasutanud pole, jääb igaühe enda mõistatada.


Puudujääkidest olenemata pole tegu sugugi halva filmiga – kaugel sellest. "Lõhestunud" on kõnekas ja omanäoline ning just seetõttu ma kasutamata potentsiaalist niivõrd häiritud olengi: olemasoleva materjaliga saanuks teha midagi hoopis paremat. Kuigi mõne hinnangu järgi on "Split" üks Shyamalani õnnestunumatest ponnistustest, jääb minu silmis koherentne tervik moodustumata. Tekib tunne, nagu kogu filmi vältel valmistutaks ette millekski erakordseks, aga kuna vana hea psühholoogiline horror alistub lõpuks ikkagi tänastele üleloomulikele trendidele, pole tõhusal buildup'il retrospektiivis enam erilist väärtust.

Probleem pole sugugi mitte selles, et üleloomulikkusel kategooriliselt midagi viga oleks, aga sedasorti teosel, mis esmapilgul kujutatud hirmude realistlikkusele rõhub, oleks targem fantaasiamaailmast eemale hoida. Tunnen end vaatajana lihtsalt mõnevõrra petetuna, sest antud kontekstis pole see muud kui kergema vastupanu teed minek: kuna lugu realistliku maailma piiridesse mahutada ei õnnestunud, on tulnud kujutlusvõime appi võtta. Vähemalt niimoodi näib.

Iseasi on muidugi see, kuhu antud looga pisut realistlikumas versioonis üldse välja oleks jõutud ja kas see tegelikult eriti palju etem variant oleks olnud: võib-olla Shyamalani aastatega välja kujunenud visioon just üleloomulikul kulminatsioonil põhineski. Seega jään "Spliti" puhul kahevahele: tahan uskuda, et "vähem on rohkem" suhtumine oleks paremini passinud, aga kes seda tagantjärele enam öelda oskab – lõpplahendusel on tegelikult piisavalt kaalu, et nii mõnigi varemalt kaheldav otsus või suund ära põhjendada. Kordaminek igatahes.


neljapäev, 5. jaanuar 2017

"The Autopsy of Jane Doe" (2016)

Kirgliku õudusfilmifännina ei suuda ma väheseid õõvalugusid, mis kodumaisesse kinolevisse jõuavad, kunagi vahele jätta. Esialgu PÖFFi "Öiste värinate" programmi raames linastunud "The Autopsy of Jane Doe", üks lõppenud aasta silmapaistvamaid õudukaid, jookseb kinodes jõuluajast ning üle tuli kaeda seegi.

Tegemist briti õudusfilmiga, milles isa ja poeg (rollides vastavalt Brian Cox ja Emile Hirsch), mõlemad koronerid, ühel hilisel õhtul näiliselt väliste vigastusteta naise surnukeha lahkama peavad. Šerifil on vaja kiiremas korras välja selgitada surmapõhjus, et hommikul tundmatu naisukese päritolu või taustaloo kohta meediale aru oskaks anda. Mida aeg edasi, seda müstilisemaks asjalood muutuvad: saladust ei oska lahti harutada ei taibukas poeg ega kogenud isa.

Nimetatud müstilisuses teose peamine võlu seisnebki. Kerge ja lustaka tunnetusega alanud "Tundmatu naise lahkamine" (jutumärgid pole hetkel isegi tingimata vajalikud – pealkiri võtab tabavalt kokku ka filmis toimuva) suundub kiiresti hoopis karmimale teele: võimust võtab äraütlemata pahaendeline atmosfäär ja pinge kruvitakse järk-järgult laeni. Kõik, mis otseselt lahkamisse puutub, on filmitegijatel, just nagu tegelastelgi, teostatud kirurgilise täpsusega: vankumatu režii, laitmatu pacing.

Probleemid saavadki alguse siis, kui esialgne stiil ja suund ootamatult seljataha jäetakse. Tõsi, ainult lahkamisele keskendudes oleks teose väärtus puhtakujulise õudusfilmina mõnevõrra kaheldav, kuna filmi esimest poolt võib kirjeldada pigem müstilise põneviku kui lubatud õõvaloona, kuid vaevalt osaline žanrimuutus kedagi sedapuhku heidutaks. Ma ei ole aldis väitma, et mõne linateose õudusfilmiks kategoriseerimine selle väärtust alandab, sest üldjuhul pole see lihtsalt tõsi, aga seekord usun kindlalt, et "The Autopsy of Jane Doe" oleks parem või igatahes märkimisväärselt terviklikum, kui see stiilis nii ekstreemseid vangerdusi ei teeks.

Siiski, siiski, head jagub ka filmi viimasesse vaatusesse, isegi kui sel esimese poole hitchcocklikule pingekerimisele suurt midagi vastu pole panna. Tõsiselt problemaatiline on ainult ligikaudu kümneminutine vaheepisood teose keskosas, mille jooksul filmi üleüldine intelligents ja võlu millegipärast täielikult maha raputatakse ning see hollywoodlikult lihtsakoelise hirmutamistehnikaga asendatakse. Miks sedavõrd andekas režissöör nagu André Øvredal (lavastanud näiteks 2011. aasta HÕFFil linastunud menuka "Trolliküti") üldjoontes suurepäraselt õnnestunud, raudkindla režiiga linateoses ühtäkki ehmatuskohtadele nõjatuda otsustas, jääb igaühe enda nuputada. Korralik tõrvatilk meepotis.

Negatiivset napib, et teose üldmuljet põrmustada, kuid jagub siiski piisavalt, et kiidusõnu pärssida. "Tundmatu naise lahkamises" on peidus fantastiline thriller (sealjuures üks möödunud aasta paremaid), keskpärane kinoleviõudukas ning näpuotsatäis head ameerika žanrikino. Jah, olen endiselt kursis, et tegemist briti filmiga, aga see ei muuda asjaolu, et sel mõningane 80ndate (või miks mitte ka tänapäeva) USA indie-kinole omane vaikne ja minimalistlik hõng on. Lõpuks lihtsalt üks hea film, kuigi sisaldab endas tükikest täiuslikkust.


kolmapäev, 4. jaanuar 2017

"Bodom" (2016)

Eesti õudukakultuur teeb endiselt esimesi samme. Meil on oma žanrifilmifestival – üks tunnustatumaid Euroopas, hulganisti paljutõotavaid lühifilme, mõni õudukasugemetega põnevik ning nüüdsest ka üks täiesti tõsiseltvõetav õudusfilm, mille valmimises eestlastel päris korralikult käsi sees olnud.

Tõsi küll, väljamaalasele näib "Bodom" ikkagi soome filmina. Soome näitlejad ja lavastaja, aineseks soomlaste kuulsaim mõrvamüsteerium, keel samuti põhjanaabrite oma. See ei takista meid aga uhkust tundmast: pagan küll, kui filmis saab näha Viimsi Kooli, siis kes julgeb öelda, et tegu pole Eesti oma kinotükiga! Pealekauba on siinpool piiri üles võetud väidetavalt lausa 90 protsenti tervest filmist ning kaamera taga sebis valdavalt kodumaine tööjõud, nii et võime ju osa aust endale napsata küll.

Iseasi on muidugi see, kas "Bodom" on üldse piisavalt hea film, et omandiõiguse üle vaidlemist õigustada. Žanrifännile on märkimisväärne juba ainuüksi säärase teose võimalikkus ja olemasolu: Soomes on õudukatega kööga – viimane vändati ligikaudu kümnendi eest – ja eestlastel on selles vallas seni ette näidata vaid poolkõvad katsetused. Ometigi jookseb alates homsest Eesti kinodes korralik, professionaalse väljanägemisega õudusfilm, mis valminud just nimelt kahe nimetatud riigi koostöös. Uskumatu, kas pole? Vaevalt aasta eest imestasin "Musta alpinisti" üle, mida ilmselt kõige paslikum "õudukalaadse tootena" kirjeldada oleks – selliseidki teoseid on Eestis varemalt nappinud –, aga "Bodom" annab lootust, et kodumaistel õõvalugudel võib ka vähe jõhkramas vormis tulevikku olla.

Siiski, siiski, kõrgkvaliteedilisest horrorist või tulevasest õudusklassikast sedapuhku veel rääkida ei saa: hetkel tuleneb minu vaimustus ennekõike sellest, et tegemist žanripuhta õudukaga, millesarnaseid siinmail vaat et kunagi nähtud (õigemini tehtud) pole. Jah, iseenesest pole filmil endal ka midagi viga, aga vaevalt see minus ilma kultuurilise taustata erilisi emotsioone tekitaks: USA žanrikinos "Bodom" nii naljalt silma ei paistaks.

Märkimisväärne on aga tegijate sihi- ja enesekindlus. Isegi kui kogu "Eestis ega Soomes pole mõistlik õudusfilme toota" aspekt kõrvale jätta, on tegemist äraütlemata julge tükiga. Võib-olla et isegi liiga julge – filmi ülevoolav ambitsioonikus võib olla teose suurim komistuskivi. Tean seda tunnet küll, kui oled alustav filmitegija ning üritad paberile panna stsenaariumit, mis nutikam kui Hitchcocki "Psühho", innovaatilisem kui Williamsoni "Scream" ja peadpööritavam kui Goddardi "Metsamajake": enda arust võid isegi õnnestuda, kuid tulemuseks pahatihti ülekompenseeriv hullumeelsus, mis pretensioonikaid ideid vastavalt ei realiseeri ning seetõttu parajalt kentsaka mulje jätab. Teose nii lavastanud kui kirjutanud Taneli Mustonen pole sugugi nõnda uus tegija, nagu filmist õhkuvate hoiakute järgi arvata võiks, kuid iseenda ületrumpamist harrastab ta sellegipoolest. Mitte et ambitsioonikus üldiselt kuidagi paha oleks – novaatorluseks just seda tarvis ongi –, kuid aeg-ajalt tasuks endalt siiski küsida, kas iga idee, mis esmapilgul geniaalsena tundub, väärib kohta kinolinal. "Bodomi" autorid seda kahjuks teinud pole.

Ebaõnnestumiseks ma "Bodomit" siiski ei tembeldaks. Kodumaises žanrikinos on see tähtis verstapost, siinsetele slasherifännidele ilmselt päris põnev vaatamine. Pole kahtlust, et võimalusi oli rohkemaks: tõsiselt ägedaid stseene jagub siin-seal mitmeid, kuid miljoni eest vändatud indie-filmi kohta pole "Bodom" küll sugugi kehvasti välja kukkunud. Näeb teine üllatavalt professionaalne välja, pakub oodatust keerukamaid lahendusi (ehkki mitte nii nutikaid, kui tegijad ise arvanud on) ja täidab odava õudukana oma primitiivseimat eesmärki. Ühalt mitte midagi erilist, teisalt üks kodumaise filmiajaloo erilisemaid tükke.